Olgu kui raske ja väljakutseid täis aastaring on olnud, jõuludeks ja aastavahetuseks saab enamus meist siiski aja maha võtta. Need, kes tööl või kohust täitmas, neile kuulub meie siiras tänu, et meie puhkuse ajal ka siiski maailm toimib.
Vanarahvas ütles, et pööripäeva ajal läheb päike pessa peitu ja kogu maailm on liikumatu – hoiab hinge kinni enne suurt sissehingamist ehk uue aastaringi algust. Mis siis saabub tegelikult 25. detsembril, kui esimest korda päev taas minuti võrra pikemaks muutub – enne seda on kolm ööpäeva olnud minutipealt samapikkused – New Yorgis 9 tundi ja 14 minutit ja Tallinnas, Eestis, 6 tundi ja 5 minutit.
Ja alates esimesest jõulupühast olemegi taas teel valguse poole, mis suureneb iga päevaga. Kas mäletate ütlust, et kolmekuningapäeval, 6. jaanuaril on päev juba kukesammu võrra pikem?
Valgust ja selgust ootame nii oma eludesse kui maailma asjadesse tervikuna. Valgus toob selgust – kui ikka kõik pimedamad nurgad välja valgustada, saab mustemadki nurgad puhtaks rookida. Ei püsi ka ükski kurjus igavesti peidus, küll tulevadki räpasemadki saladused ja valed lõpuks päevavalgele ehk avalikkusesse. Küsimus on vaid, kas oleme valmis, et valge võib osutuda mustaks ja vastupidi? Kuidas seletame maailmas toimuvat lastele, kui endalgi pole selgust hinges? Unustamata, et meis kõigis on sisimas see väike laps, kes maailmapilti alles kokku paneb ja toetust suurematelt selleks ootab.
Aga eks need vaiksed pühad looduse uneajal ongi selleks head, et lähedastele oma armastust välja näidata ja sügavale enda sisse vaadata. Ja mõista, et mis siis ikka meie endi jaoks kõige olulisem siin ilmas on …. Et kui päike taas pesast välja vupsab ja valgus võidab, siis oleksime valmis taas täiel rinnal elama!
Valgust ja armastust soovides,
Kärt Ulman Toimetaja
