Laupäeval, 5. mail, koguneti kõikjal Eestis koristustalgutele. Kurenurmes korraldasid seda siinsed uustulnukad Mari ja Roomi, kes ostsid talu Utsalis kohe Keema küla vana veskitiigi ääres. Minagi panin juba kaks nädalat tagasi end talgutele kirja. Kujutasin asju nii ette, et inimesed puhastavad teeääri ja korjavad üles prahti, mina aga teen fotosid ja kirjutan sellest toredast päevast artikli, mida ma praegu just ka teen. Ometi ei lähe asjad kunagi nii, nagu ma arvan, et nad lähevad, miks peaksin ma siis lootma, et sel korral läheb teisiti?
Kaska Karli ja mina olime vabatahtlikult nõus võtma maha vana puust kiige, mille vald oli mitu aastat tagasi püsti pannud ja mis nüüd oli muutunud lastele ohtlikuks. Karli võttis kaasa oma ketassae ja me läksime tööpostile. Karli saagis kiige tükkideks ja mina pildistasin teda, kuni Karli tuletas mulle meelde, et mina peaksin ka ikka tööle hakkama. Hakkasin siis lõhutud kiigetükke autokasti vedama. Varsti tulid kohale ka Mari ja Roomi, et näha, kuidas meil töö edeneb. Selleks ajaks olime omadega peaaegu valmis saanud.
Seejärel sõitsime Kurenurme seltsimaja juurde ja viisime lõhutud puunotid sinna, kust vald pidi kokkutassitud prügi tasuta ära viima. Seal olid juba ootel kaks Kurenurme klubi aktiivset naist, Alli ja Salme. Karli küsis neilt, kas nad ei taha meie poolt kohale toodud puid, mida nad saaksid kasutada kultuurimaja kütteks. Naistel oli sellest hea meel, kuna puud olid ju tasuta käes, aga mureks jäi see, kes halud ära lõhub. Karli oli nõus seda tegema ja hakkaski hoolega puid lõhkuma. Alli, Salme ja mina tassisime lõhutud puud puukuuri, et neid oleks talvel hea küttena kasutada. Kui olime tööga ühele poole saanud, siis tundus mulle, et olin oma panuse andnud, aga selgus, et asjalood ei olnud sugugi nii.
Järgnevalt hakkasime koristama teeääri, liikudes Kurenurmest Toftani saeveski poole, kuna Karli oli märganud mitmeid prügikotte tee ääres. Prahti oli seal tõesti palju. Me leidsime vanu arvuteid, plastikpudeleid ja kotte, eriti palju oli aga viinapudeleid. Tühja viinapudeli tagastushind peaks olema eriti kõrge, siis ei vedeleks need metsa all maas. Mõne aja pärast saabus Karli töökaaslane Viljar koos oma pojaga, nemad koristasid teeäärt teiselt poolt. Kurenurme bussipeatuse juures nägime Rekli peret tegutsemas. Oli tore tunne oma kodukoha rahvaga koos tegutseda. Just niisugustel hetkedel on mul eriti kahju, et Kurenurme koolimaja ära müüdi. Sellest oleks saanud vahva külakeskuse, nagu tehti näiteks Sulbis. Paljud vanad koolimajad, mis on viimastel aastatel kinni pandud, on muudetud külakeskusteks. See on ka loomulik, on ju kool küla süda.
Päeva lõpuks olin ma omadega päris läbi, kuna ma pole harjunud nii kõva füüsilise koormusega. Teistele oli see kõik nagu lapsemäng, polnud nad väsinud ega midagi. Pärast tööd ootas meid aga Padi Pagari rosinasai ja Laine Rekli keedetud maitsev kanasupp. Kõigile osavõtjatele pani Mari kaela puust medalid, need oli meisterdanud Roomi just talgupäevaks.
Karli pidi mu autoga koju viima, kus ma lootsin kohe pikali heita ja oma väsimust välja puhata. Aga võta näpust! Tema hakkas rääkima midagi kopratammist, mis olevat tehtud otse maantee all oleva vee äravoolutoru ette. Enne, kui ma koju sain, lõhkuski Karli veel ka selle tammi ära.
Kui ma koju jõudsin, siis seletas Karli mu naisele Helile, et ta hakkab kohe uut kasvuhoonet ehitama. Mina olin küll õnnelik, et päev oli läbi ja ma võisin lõpuks ometi puhkama heita. Aga õnnelik päev oli see kõigele väsimusele vaatamata.
Viido Polikarpus
