Sel aastal on Eestis jäänud kevad olemata, oleme hüpa-nud talvest otse suvesse. Minu jaoks pole maailmas parimat kohta, kui on Lõuna-Eesti. Istuda väljas ja nautida värsket kohvi, kuulates samal ajal linnulaulu ja konnade krooksumist – see on nagu muinasjutt. Sääsed pole õnneks veel välja ilmu-nud ja ei sega mõnusaid õhtuid. Neil aegadel, kui talus peeti veel loomi: lambaid, sigu, kanu, lehma ja hanesid, tegid igasugused putukad väljas olemise võimatuks. Ma mäletan, et kärbsepaberid rippusid igal pool, aga ukse- ja aknakatteid ei tuntud. Mul pole neid praegugi, kuid mu heal naabril Michaelil on ja kui Heli neid seal nägi, andis ta mulle käsu meilegi need muretseda.
Heli noorim tütar Inge, kes õpib Tallinna Tehnikaülikoolis, läheb sel suvel tööle Tennesseesse ja hakkab müüma ukselt uksele raamatuid. Kuigi liigub ringi hirmutavaid jutte sellest, kuidas noortel välismaal läheb, vahendas seda tööd usaldusväärne firma, mis on olnud turul juba aastaid. Oleme puutunud kokku ka noortega, kes on seda tööd juba teinud ja saanud päris korraliku teenistuse.
Üks huvitavamaid projekte Eestis on praegu geenivaramu projekt. Tuhanded inimesed annavad oma DNA-proovi geenipanka. Geenide põhjal saab teha tohutu palju huvitavaid analüüse ja vastata paljudele inimese päritolu, haigusi etc. puudutavatele küsimustele. Üheks huvipakkuvamaks küsimuseks on näiteks pikaealisuse geeni väljaselgitamine. Uuritakse, kuidas on võimalik, et inimesed, kes oma tervisest ei hooli, kes tarbivad mõõdutundetult alkoholi ja on ahelsuitsetajad, elavad ikkagi kaheksaümne-üheksakümne aastaseks? Või miks mõni inimene võib süüa nii palju kooke kui ta tahab, juua õlut ja süüa rasvast toitu ning olla ikkagi piitspeenike, kui teine näeb vaeva kaalujälgijana ja on ikkagi kõvasti ülekaalus?
Me teeme Michaeliga hommikuti pikemaid jalutuskäike. Ühel hommikul möödus meist jalgrattal meie naaber Helgi. Michael rääkis siis mulle, kuidas Austraalias Helgi-vanused naised ei sõitnud jalgrattaga, sest nad lihtsalt kartsid.
Helgi läks oma kalmistule oma ema hauale – eelmisel nädalavahetusel olid ta ema matused. Helmi ema Pärja Markvardt oli sündinud 3. märtsil 1914. aastal ja ta suri 13. mail 2010, olles 96 aastat vana. Ma olen temast ennegi kirjutanud. Pärja oli vaba hingega naine. Ta elas üksi ja sai hakkama ka pakaselisel talvel, kaaslaseks väike sülekoer, kellele ta pani nimeks Karu. Olen Pärjast ka mitu portreed maalinud. Pärjaga kohtumised olid alati rikastavad ja põnevad.
Pärja saadeti viimsele teele Urvaste kirikust. Kirik asub kaunil künkal, kust avaneb vaade järvele. Kui ma poleks seda ise näinud, siis ma ei usuks, et üks looduspilt võib nii kaunis olla nagu filmis. Mäe all asus kalmistu. Pidasin endale suureks auks, et ma sain olla üks neist, kes Pärja sarga kirikust kalmistule kandis.
Sel kevadel oli veel üks kurb lahkumine. Minu vana hea sõber Kaitseväe Peastaabi päevilt, kolonelleitnant Harri Rent lahkus aprillis meie hulgast. Harri Rent oli mees, kes oli teeninud Eesti Leegionis ja teinud läbi Tšehhi põrgu. Olen tema mälestusi ka lindistanud. Harri maeti Metsa-kalmistule Alfons Rebase kõrvale.
Ma mäletan vanemaid inimesi omal ajal New Englandis, kui ma seal elasin, kes ei läinud talveks Floridasse golfi mängima ja sooja nautima, vaid elasid õnnelikult oma kodus ja kannatasid välja kõik ilmamuutused. Üks mu sõber ütles nende kohta aga, kes Floridasse olid pagenud, et nad istuvad rannaäärsetel laudteedel, nagu ootaksid järjekorras surma kutset.
Ma arvan, et paljud kaugetel maadel elavatest eestlastest võiksid kaaluda koju, Eestisse tulekut, et siin taastada oma esivanemate kodud, samal ajal elavdades kohalikku elu. Nagu teevad seda Michael ja Suzanne Wegecsany Kurenurmes Võrumaal. Ka Michaeli ema lahkus meie hulgast mõni nädal tagasi. Ta olevat oma kodus Austraalias lugenud suure huviga minu artikleid, eriti neid, milles räägiti ka tema pojast.
Ja oleks ju kena teie pereliikmetel tulla teile külla Eestisse.
Viido Polikarpus
viido.polikarpus@energysmart.ee
