Praegune olukord rajaneb suurelt osalt eelmise sajandi mõttemaailmale ja sellelt lähtuvale sündmustikule. Üks marksismi tugevuse põhjustest 20. sajandil oli väide selle teaduslikkusest. Seda tunnustati üldiselt lääne ülikoolides, olgugi et marksism sisaldab palju müstilisi ettekujutusi, et maailm areneb ühes kindlas suunas, mille vastu pole võimalik võidelda. Areng oli antud, kapitalismi kriisid viisid maailma vaesustumisele, enne kui lõplik otsustav võitlus lõi aluse sotsialistlikule õnneühiskonnale. Marksistlike ennustuste taustal kutsusid kogu maailma kommunistid üles loobuma lühinägelikust mõtlemisest endale ja selle asemel lükata kõik kõrvale, et üles ehitada tuleviku ühiskonda, mis tuleks meie lastelastele (võib-olla) kasuks. Kauge ja hädavajaliku eesmärgi nimel oldi valmis loobuma kaasaja vabadustest.
See oli ka ideoloogiliseks evangeeliumiks Eestis poole sajandi jooksul. Taasvabanedes taandusid küll selle suurimad prohvetid, aga jäid edasi väiksemad jüngrid, kes pole suutnud unustada oma nooruse dogmasid. Nende kajastused löövad aeg-ajalt välja, kriitikat võetakse valuliselt.
Vanade asjade meenutamine ei meeldi neile. Ei nõua siiski silma peast välja pistmist, lepiksid suu kinni pidamisega. Seda pole kerge saavutada, sest tolle aja haavad on liiga sügavad. Neid pole tegelikult võimalik parandada, aga saaks analüüsida. 2007. aasta lõpul teatas Eesti president Toomas Hendrik Ilves kavatsusest ellu kutsuda Eesti Mälu Instituut. See asutati 1. veebruaril 2008, eesmärgiks oli uurida inimõiguste rikkumisi Eestis ja Eesti Vabariigi kodanike suhtes aastatel 1944-1991. Selle võimalusi katsusin tookord analüüsida pikemas kommentaaris (VES 08.05.2008).
Nagu varem öeldud: aegamööda asjad käivad, aga siiski liiguvad. Alles möödunud aasta detsembri algul anti teada sellega seotud rahvusvahelise komisjoni koosseis. Instituudi nõukogu koosneb juristidest ja ärimeestest. Rahvusvahelises komisjonis on minu arvates eriti pädev rootslane Kristian Gerner, kes on nende probleemidega tegelnud ja pole ka kartnud oma arvamust varjata.
Sellel teemal oli 15. detsembril ETV saates Vabariigi Kodanikud arutlus, milles osalesid Jaak Allik, Indrek Tarand, Iivi Masso ja Meelis Maripuu. Jaak Allik väitis, et polevat vaja uurida kommunistide inimõiguste rikkumisi, sest tema arvates teadvat eestlased, et kommunistlik võim pani toime kuritegusid. Instituut peaks keskenduma küsimusele, kuidas oli okupatsiooni tingimustes võimalik, et paljud eestlased said hea hariduse, et tegutsesid edukalt teadlased ja kultuuriinimesed, kes tegutsevad juhtivalt edasi ka taasiseseisvunud Eestis. Ta küsis, et kas pole midagi muutunud pärast N.Liidu lagunemist, vaid tuleb uuesti hakata küüditama ministreid, kolhoosi esimehi, ärimehi, kuna nemad sündisid valel ajal ja olid kompartei liikmed?
Okupatsiooni pehmendamine on ka laiemalt Eestis nüüd moodi tulnud. Alliku paralleel, et kuidagi nagu sümmeetriliselt “jahitakse” nüüd kommuniste samamoodi kui nõukogude ajal rahvavaenlasi – justkui oleks praegune moraalne hukkamõist võrdväärne küüditamistega, ei pea ju paika. Kas oli Alliku ENSV ajal mõni dissident minister, nagu tema ise vabas Eestis? Toodi vastuargumendiks, et peab uurima ja dokumenteerima kommunistide roimi, sest kui praegune okupatsiooni kogenud sugupõlv on manalasse lahkunud, peab uus ammendama ajaloolisi teadmisi uuringute põhjal koostatud ajalooraamatutest. Kui neid uuringuid pole tehtud, on olemas okupatsiooni aegsed „tõe” allikad, näiteks Stalini konstitutsioon, mis annab väärettekujutluse, et N. Liit oli suurte vabadustega inimsõbralik riik. Rõhutati, et ei kavatseta otsida süüdlasi üksikinimeste seas, teiste sõnadega vallandamisi ja küüditamisi pole endistel kompartei liikmetel vaja karta.
Paistab, et Jaak Allik püüab N.Liidu okupatsiooni näidata võimalikult heas valguses. Oli ju tema isa, Hendrik Allik, ka selle vader, nii on ta oma kaitsekõnega kaudselt järjepidevuse hoidja. Ta on varem öelnud, et suur osa küüditatutest tuli tagasi heas seisukorras – kuidas neid vastu võeti? Ta ei arvesta ka sellega, et elati suures vangilaagris, kust välja ei saanud, mille reeglitele pidi tingimusteta alluma. Loomulikult on ka diktatuurides teadust ja kultuuri, aga juhendatud ja suunatud süsteemi poolt. Uus haritlaskond ja kultuurikiht tekkis pigem okupatsiooni ja repressioonide kiuste. Endise süsteemi varemal teenril ja praegusel sümpatisööril Jaak Allikul, kes ju viimseni jäi komparteile truuks, on nüüd suurem tegevusvabadus kui varem, kuna Moskva enam korrale ei kutsu ja Brüssel ei sekku. Kaotajateks on jäänud enamus neist, kes lootsid oma riigist teist õiglasemat ühiskonda.
Mälu Instituut annab mitmele ajaloolasele tööd, aga välismaalaste lõpphinnang kujuneb tavaliselt ettevaatlikuks ja tagasihoidlikuks. Võib-olla tuleb siiski välja rohkem üksikisikute panusest. Loodetavasti mitte mingi riiklikult autoriseeritud ajaloolise poliitkorrektse mälu definitsioon.
Vello Helk
