Aja jooksul on kogunenud mitmeid tähelepanekuid, mis peamiselt kinnitavad tuntud fakte. Võib olla ka kordamisi. Näiteks tõdemus, et kõigega võib kohaneda, sest inimene on nõrk, eriti kui ta on seatud vastamisi jõududega, kes on temast ülekaalus.
On suur erinevus Eesti esimese vabanemise ja taasvabanemise vahel. Esimene saavutati võideldes, mis ühendas rahvast ja mille ohvreid ei unustatud, kuigi nende mälestust püüdsid hävitada okupandid ja nende kollaborandid. Teine langes rüppe üllatavalt – külma sõja tulemusena ja ainult sõnalahingutega, milles murti ja veelgi murtakse arvamuspiike selle üle, kes olid vabaduse toojad. Viis rahva lõhenemisele, sest ei toimunud mingit sisemist puhastust. See oli ka võimatu, sest verbaalses vabaduse saavutamises üritasid mängida tähtsat osa endise süsteemi kasvatuse ja parteipiletiga tegelased. Võimuhoobade juures said nad esialgu pidurdada ja takistada täielikku uuendamist ja endiste vastaste pürgimisi. Mitmeparteisüsteemi sisseviimine ei toonud ka erilisi muutusi, sest igas parteis oli endiste harjumustega tegelasi, kes pealegi kasutasid ära nende tuntust. Neid vanu uusi poliitikuid kiruti ja kirutakse küll, aga rahvas hääletab ikka need esindusorganitesse, kuhu pääsemiseks uutel tundmatutel nimedel pole sama palju võimalusi.
Okupatsioonikorra vaakudes algasid 80ndate teisel poolel idanaabri moondamistegevused Eestis. Üks tähtsamatest oli ka julgeolekustruktuuri “oma poiste” sissemöllimine tekkivatesse rahvuslikesse liikumistesse. Ajaloost võib klassikalise näitena lugeda GPU poolt organiseeritud operatsioonidest “Trust”, “Sündikaat” ja “Sündikaat-2”, mille abil nulliti ära vene emigrantlike organisatsioonide püüe oma kodumaal midagi muuta. Seda taktikat kasutati ka eesti pagulaste katsete puhul toetada kodumaist vastupanuliikumist libametsavendade rakendamisega. Samast viirusest paistab olevat nakatunud laulva revolutsiooni aegu tekkinud mõnede parteide poliitiline ladvik.
Endise süsteemi jätkuks on ka avaliku teenistuse politiseerimine. Sellele on juhtinud tähelepanu mitmed välisvaatlejad, nende hulgas Edward Lucas (Eesti Päevaleht 10.12.2009). Ta kirjutab muuseas: „idee, et ametniku karjäär sõltub teatud parteiga liitumisest, söövitab vabaduse ja õigluse põhimõtteid, millel rajaneb Eesti Vabariigi tulevik. See tähendab, et avalike teenuste ja halduse kvaliteet halveneb. See premeerib pugejaid ja türanne ning karistab ausaid ja õiglasi. See aitab klanni-, grupi- ja muudel huvidel painutada riiki oma tahte järgi, mis omakorda teeb vaenulikule välisjõule kergemaks riigiga manipuleerida. Tugevad avalikud institutsioonid, mida laialdaselt austatakse ja oskuslikult juhitakse, on rahvusliku julgeoleku tagatiseks.“
Moodsas ajupesus tuleb faktide asemele ideoloogia. Selle iseloomustuseks lugesin hiljuti filosofeerimist: ”Vaadake, asjad ei ole nii lihtsad, kui nad tunduvad. Mõned lood on juhtunud, aga see pole tõde. Mõningaid lugusid jälle pole kunagi juhtunud, aga sellegipoolest on see tõde.”
Sain ühe märgukirja USA-st, milles juhitakse muuseas tähelepanu faktile, et Venemaa ja N.Liit 1991. aastal ei tunnustanud Eesti Vabariigi taastamist, vaid ainult 1940. aastal N.Liidu koosseisu astunud ENSV-d. On lisatud deklaratsiooni tekst, mille sõnastus laseb tõepoolest end sel kombel tõlgendada. Märgukirja autorid väidavad, et tegelikult kestab okupatsioon. Igal juhul vaatleb Venemaa Eestit kui oma põlisala, millel ei tohi Moskva loata midagi ette võtta, kõige vähem püstitada monumente. Endise vabariigi ajal püstitati neid sadade kaupa, ilma et Moskva oleks protesteerinud. Nüüd ei tohi näiteks Kallastel teha kommunismiohvrite mälestustahvlit.
Venemaa soov on nähtavasti algusest peale olnud käsitleda Balti riike kui mitte järjepidevaid, möödunud sajandi 20.aastatel sündinud riike, vaid uusi, 90. aasta riike. Põhimõte on lihtne. Uus riigipiir tähendab ka uut riiki. Uus riik tähendab ka uut kodanikkonda. Sellega kodakondsus kõigile, tingimusteta. See on olnud Venemaa seisukoht pidevalt ja seetõttu ka solvumine, kui piirilepingu preambulas viidati, et riigipiiri muutmine ei mõjuta muid lepinguid ning riik on ikka sama, mis Tartu rahuga välja kuulutati.
Lugesin hiljuti uurimust Taani kommunistide poliitikast enne ja pärast sõda. Pannakse rõhku nende demokraatlikule hoiakule, et soovisid ka võimu saavutamisel säilitada demokraatlikke tavasid, neid ainult natuke piirates. Seda liini esindasid intellektuaalid, aga kirjutaja ei arvesta üldse sellega, et kui N. Liit oleks Taani ”vabastanud”, siis oleksid kehtinud mitte Taani kommunistide, vaid Moskva reeglid. Sel kombel säilitasid siinsed kommunistid oma hea maine. Ega ka Eestis kõik haritlastest kaasajooksikud sel-list puhastus- ja hävitustööd ei soovinud, aga nad olid sunnitud seda kaasa tegema, olid ju andnud kuradile tilga verd.
Vello Helk
