Selge see, et teie mail, kus on ikka vahelduva eduga üle 25 kraadi sooja ja ujumistrikoodel on siiamaani auväärt koht pesunööridel, ei ole vaja nentida sellist endastmõistetavat fakti, et suvi kestab. Küll küllale liiga ei tee, seda väljendit teate. Niisiis, edasi! Tuld! Nõõõ! Mis sügis? Mis jalavarjud? Palja-jalu käite! Mu tütrel seevastu paluti sel nädalal Tallinnas kummikud lasteaeda tuua. Tal olid nimelt vesisel päeval jalas veekindlad poollahtised sandaalid paljal jalal. Ilmeselge vihje õpetaja veendumusest, et nende aeg on läbi. Aga lähtugem termomeetrinäidust, 18 kraadi…
Oi, ma mäletan, kuidas olen novembri esimestel päevadel veel nappides rõivastes Muskokas Koprajärve äärde matkanud ja istunud kuumal kaljul, küpsevate männiokaste aroomi keskel. Samas on Kanada lõikustänupühal (okt. teisel nädalavahetusel) olnud seal ka hallad ja lumi maas. Kõike oleme näinud, aga pigem on loomuses lootus, isegi usk, et püsib pikalt soe. Kirev tuleb nagunii.
Sellepärast alati imestan, kuidas 1. september on Eesti inimeste jaoks nii pöördeline. Heas mõttes pöördeline, kuna koolid algavad. Ja kui lapsed koolis, siis vanematelgi puhkuste aeg läbi. Leppimist uue pikema tööperioodiga värskendab ind alustada hästi, isegi teistmoodi. Seega on 1. september mõnevõrra suurema tõukejõuga, kui uusaastapäev. Uus tervisespordirežiim, riietusmood, toitumislubadused, elustiilimuudatused…
Selle pöördelisuse teine külg avaldub samas instinktiivses valmisolekus ja leppimises faktiga, et ilm tõenäoliselt pöörab kehvaks ja külmaks. Ega see arusaam ei tule selgest taevast, vaid ikka lauspilvisusest. Ilmselt on see aastasadade vältel väljakujunud teadmine: "pessimistika", realism, skeptitsism, alalhoiu- ja/või alla-andmisinstinkt, mis kõlab: "Trikood pole sul mõtet enam maale kaasa viia."
Ja ega ma vist ei vii ka. Küll aga teisi SUVErõivaid. Ja mitte üldse seepärast, et mulle sügis ei meeldi. Sügis on suurepäraselt meeleolukas aeg, aga ta saabub niigi ja teda on piisavalt pikalt. Ma ei taha veel hakata tubastes oludes eksisteerima paksudesse karvastesse kudumitesse mässituna. Ja kivimajas, enne kui radiaatorid ellu äratatakse, on see aeg vägagi reaalne. Hoian pigem kümne küünega kinni lootusest, mida kinnitas Maaleht oma 30. augusti esikaanel – "Ilmatargad: sügis tuleb sel aastal parem kui suvi". See on juba lubadus! Toetun ka viimaste septembrite kogemustele, kus peale lasteaia kombetalitustega esimest päeva uutes rühmades pöörame suuna taas loodusesse, saarele ja jääme sinna kuniks isu täis saab. 2010 aastal tulime linna 20. septembril ja möödunud aastal 27-dal. Igal juhul õunamahlategu seal alles algab.
Mul on lausa elavaid näiteid Eesti ennatlikust sügishaardest. Ja huvitaval kombel see peegeldus Eestis elavate, kuid mitte siin sündinud inimeste kirjavahetustes. 28. augustil alustas Eestis elav USA-eestlane Facebook'is (internetipõhises suhtlusvõrgustikus) jututeemat kirjutades järgmist: "Ma tegin kastani ja apelsini-läätse püreesuppi eile, tähistamaks sügist…" Prantslane vastas seepeale imestunult: "Aga praegu on alles august, isegi Eestis!" Kolmas kommentaar oli ühelt teiselt Eestis elavalt USAs sündinud eestlaselt: "It feels like autumn." Jutuvada alustanud USA-eestlane omakorda selgitas: "Inimesed siin tavaliselt nimetavad seda aastaaega sügiseks. Ei ole enam "suvi". Õhtud on ikka veel soojad, aga pimedad ja see on millele minu arust inimesed reageerivad (nagu taimed)." "Ma üritan kinni pidada pööripäevadest," vastas seepeale Eestis elav ameeriklane. "Ei ole mõtet alustada "suve" mais vaid seetõttu, et on soe või "sügist" augustis kuna jaheneb," jätkas ta. Õige jutt! Mina samal põhimõttel ei saadaks iial suvisel ajal talvemaastikuga postkaarti või vastupidi. See ju ei peegelda tõde.
Tundub, et Eesti inimeste jaoks on suvi vabaduse ja vallatuse võrdkuju ning kui 1. mihklikuul kooliranits selga tõmmakse, võtavad vanemad alateadlikult ka paksemad palitud varnast. Tõsine töölepühendumise juurde sobivad ju tõsised sukkpüksid, mitte uljad paljad sääred.
Ometi pikem suvi = pikem viibimine looduses, rohkem aega külastada lubatud inimesi, ühest küljest on see nagu nooruspõlve pikendus, muinasjutu lisapeatükk, peojätk, soojuse ja muljete varumine sisemusse selleks, mis ees. Eestlased kõik ometi vajavad ja tahavad seda; nad lausa jumaldavad suve! Miks siis ollakse nõus sellest nii kiiresti loobuma? On ju ka aeg enne ja pärast tööd ja kooli, kui päike veel kütab ja tuul silitab. Võtkem eestkuju põhja-ameerika septembrikommetest, kus õues grillitud liha ei kao moest. Võite sealjuures tolmumantli selga tõmmata ja selle kraegi tõsta.
Tunnistan, et ka mina olen juba ostnud soome Seppälä kauplusest endale mustad eriti tihedad "termo" retuusid (pükssukad), mis olid silmapaistvalt kassa ette laotud. Nad karjusid: "Eesti naine, võta aru pähe, ära siin unista midagi. Käes on sügis, SÜGIS!" Aga kallid sõbrad, palun vaadake seinakalendrit, seal on selgelt kirjas, et sügise algus on 22. septembril kell 17.49. Kui temperatuur on 20 kraadi ringis, ei ole ometi lastel vaja jakki ega sukki. Mütsist ärme palun veel kõnele. Palun. Ja pealegi ennustab Põlvamaa noor ilmatark Aleksander Lumi Maalehes pikka sügist: "Käod kukkusid tänavu hästi pikalt, isegi veel juuli alguses. See tähendabki, et ka sügis kestab kaua ja novembergi peaks olema pigem sügise kui talve nägu." Hoid-kem suve lippu kõrgel! Kuniks on sooja õhku ja natuke päikest, mis pesu ühe päevaga kuivatab, on elu eriti ilus.
Riina Kindlam
