Tema enda väitel olevat olemas üks ja ainus Ummelas, kes tunneb jätkuvalt muret Eesti Vabariigi saatuse pärast, ta olevat olnud üks selle eest võitlejaid enam kui 30 aastat. Võiks tuua näiteid selle kohta oma tegevusest Eesti Raadios 1977-81, ENEs 1981-89 ja kultuuriministeeriumis 1989-91. Ütleb ainult, et ka teda represseeriti, ehkki vangi ei jõutud panna, sest ta lahkus raadiost enne, kui see oleks teoks saanud. Ent ta ei tegelevat endale kaastunde otsimisega. Ei saa aru, miks valetamine ja liialdamine on hea, kui teenib kellegi isiklikke eesmärke, näiteks auhindade võitmist. Oksanen võivat kirjutada millest tahes, paraku ta seda ei tee, vaid kirjutab Eesti ajaloost, sest see müüb. Ainult et missuguse hinnaga? Nüüd oleme saanud oma holokausti, mille kenasti rahaks pöörata!
Need nopped räägivad enese eest. Ta pole aga üksi. Helsingi raamatumessil võrdles Rein Veidemann Sofi Oksaneni stalinist Hans Leberechtiga. Tema sõnul kirjutasid mõlemad oma raamatuid võõrkeeles ja neid tuli Eesti keelde tõlkida. Sofi Oksaneni raamatus esinevat pealegi kohutavaid vigu (Delfi 2.11.). Talle sekundeerib Tallinna ülikooli rektor Rein Raud. Teost ei saavat kasutada ajaloolise tõe jaluleseadmiseks, olevat liiga palju faktivigu (EPL 5.11.) Temaga on nõus Ummelas: „see on fiktsioon, see on võltsing“. Kivirähk seevastu arvab, et ajaloolistes romaanides ei saa autorile keelata isegi mitte kõige räigemaid moonutusi. See on tõsi, sest samal kombel langeksid kriitika alla näiteks ka Shakespeare ja Dumas, rääkimata Eesti ajaloolistest romaanidest. Mis puutub keelde, siis küsivad mitmed: „Mis keeles siis soomlane kirjutama peaks?”
Kirjanik Jaan Kaplinski kirjutab oma blogis, et ta polevat selle teose kõige karmim kriitik, aga lisab, et tema (anonüümne) Soome filosoofiadoktorist sõber kahtlustavat lausa, et Oksanen ei olegi raamatut ise kirjutanud. Heiki Suurkask juhtis tähelepanu faktile, et kampaania Oksaneni vastu käivitasid kolm kommunisti Johan Bäckman, Heidi Komulainen ja Leena Hietanen Soomes ja nüüd on nende nn antifašistide kampaania murdmas ennast Eesti meediasse.
Üks kommenteerija nendib, et see tohutu lahmimine, mis on hilinemisega Eestit vallanud, sest raamatu ilmumisest on juba tükk aega möödas, ning põhiliselt ebaasjalikkusega silma paistab, räägib rohkem eestlaste lahtirääkimata ajaloost kui Sofi Oksanenist. Igas eesti perekonnas on lugusid 40-50ndate aastate jubedustest. Aga ega sel-lepärast ei pea kogu aeg Sofit sõimama. Ta soovitab lugeda Ene Mihkelsoni “Katkuhauda”, mis on Eesti temaatika samast ajast.
Tõepoolest – argumendid on segi nagu pudru ja kapsad – tihti ka ebaloogilised ja isiklikud. Näiteks nõuab Ummelas asjalikke argumente, aga ise iseloomustab Lauri Vahtre sõnavõttu kui ”möla”. Avo-Rein Tereping pannakse ka kohe paigale: mäletab teda Raadiomajast sovetiajast. Ilma eriliste tunneteta, nagu ikka süsteemisõbraliku tegelasena!
Kumab läbi soov kaitsta enda ilusat sovetiaegset noorust. Nagu Ummelasel nii langeb see ka teistel sõnavõtjatel aega pärast Stalini surma. Üheks erandiks on 1941. aastal sündinud Jaan Kaplinski, aga tema ilusat noorust ei paista häirivat represseeritud isa surm Vjatlagis. Nende nooruse ajal oli Eesti tehtud puhtaks süsteemile ebasobivatest inimestest. Seda nad loomulikult ei märganud – või ei tahtnud märgata? Pärast Stalini surma tulid tagasi Siberisse küüditamise üle elanud ohvrid. Nende hulgas oli ka minu andekas klassiõde gümnaasiumi ajast, kelle „ilus noorus“ seisnes 17 aastat tihti rasketes tingimustes orjatöös. Kohalike võimukandjate vastuvõtt polnud just südamlik, neid koheldi vahel paariana. Sellest ei tohigi rääkida, sest võib rikkuda illusioone?
Vahel käituvad tookordsed noored nagu kassipojad, kes pole veel silmi avanud. Üheks näiteks on Oksaneni kriitik Rein Veidemann. Kui Riigikogu arutas seadust kommunistliku režiimi ning seda esindavate/teostavate organisatsioonide kuritegelikuks tunnistamise kohta, kuulutas ta, et räägib ausalt ära, kuidas kõik oli ja teatab alandlikult, et ei kahetse oma elust sekunditki ka nõiajahi ähvardusel (Eesti Päevaleht 6.6.2001). Tema koostööle pani aluse sündimine 1946. aastal. Astus 1956. aastal pioneeriks, 1962. aastal sai temast vabatahtlikult komnoor, astus 1971. aastal parteisse. Soosis ülikooli ajalehe toimetajana teisitimõtlejaid, lõi taasvabanemise kulgedes kaasa Rahvarindes. Teatab, et ei kahetse oma elanud elust ainsatki sekundit. Ei saa teda sundida selleks, mida tegi endine süsteem, et öelda lahti oma elust kodanlikus Eestis ja manada põhja oma kunagised ideaalid.
Ega teda keegi ei sunni, see on tema südametunnistuse küsimus. Ta peaks aga teadma, missugust ebainimlikku süsteemi ta kaudselt teenis, vähemalt seda möönma. Selle asemel paneb ta Oksanenile pahaks sellest kirjutamist. Ta kuulutab end ilmeksimatuks, kuigi reaalelus eksivad inimesed ikka vahetevahel. Ilmeksimatuid üliinimesi pole vist olemas, kuigi mõned diktaatorid sama väidavad?
Vello Helk
