Priit Parming
Kiievis toimusid massilised ukraina rahva meeleavaldused venemeelse president Viktor Yanukovichi poliitika vastu. Vaatlejale oli selgelt näha, kuidas Yanukovichi julgeoleku täpsuskütid tulistasid rahvast, tappes üle kaheksakümne inimese.
Peale Yanukovichi põgenemist Venemaale selgus, et viimane elas keiserlikus rikkuses, mida võimaldas riigilt riisutud raha. Põgenenud president palus abi oma sõbralt, Venemaa diktaatorilt Putinilt, kellega nad olid koos üritanud Ukrainat suunata tagasi Venemaa haardesse, rakendades selleks poliitilisi ja majanduslikke meetmeid.
Kuna ukraina rahvas nurjas selle, oli Putini plaan ohus ja kohale saadeti Venemaa eriüksused, kes kiiresti okupeerisid Krimmi poolsaare tähtsamad punktid. See kõik toimus suurte Venemaa manöövrite ja olümpiamängude varjukatte all, kuid ilmselt oli selge, et ettevalmistused olid käinud juba pikemat aega.
USA Kaitseväe Luure Keskvalitsuse (Defense Intelligence Agency) ülem teatas Kongressi kaitsekomisjoni istungil, et nad informeerisid valitsust juba nädal enne Vene rünnakut, et see on tulemas. On ilmselge, et president Obama valitsus magas selle maha ja ei olnud ette valmistatud ei poliitiliselt, psühholoogiliselt ega majanduslikult otsekoheselt reageerima.
Putin selgitas avalikkusele, et tal on õigus Venemaa piiririikides sekkuda venelaste huvide kaitseks. Samal ettekäändel võttis Hitler üle Sudeedimaa ja okupeeris Tšehhimaa. Klassiliste nõksudega varjatud vene rünnak toimus vaatamata 1994. a. alla kirjutatud nn. Budapesti Memorandumile, mille alusel Ukraina loovutas Venemaale nende valdusesse jäänud tuumarelvad ja raketid ja mille vastukaaluks Bill Clinton, John Major ja Boris Jeltsin kindlustasid Ukraina iseseisvuse ja territoriaalse ühtsuse.
Kurb tõde on aga, et Venemaale ei tähenda lepingud mitte midagi, nendega nõustutakse ainult olukorra sunnil või kui need on otseselt Venemaa huvides. Eesti rahvas õppis seda tundma oma nahal. Tartu Rahulepingule kinnitatud allkirjade tint ei olnud veel kuivanud, kui Kremlis alustati juba Eesti Vabariigi kukutamise plaanide koostamisega, mis lõppesid 1. detsembril 1924. a. kommunistide relvastatud riigipöörde katsega.
“Postimehe” toimetus palus Keskerakonna juhil Edgar Savisaarel avaldada arvamust Ukraina sündmuste kohta. Savisaar ei leidnud halba sõna Krimmi okupeerimise suhtes, pigem kirjeldas Venemaale põgenenud endise korrupeerunud presidendi asemel võimule tulnud Ukraina valitsust kui “kaikameeste mandaadi järgi moodustatud valitsust”, kellel ei ole mingit õigust valimisi korraldada. Savisaar leidis, et võimule peaks tulema hoopis “rahvarinne”. Savisaare kommentaarid leidsid kodumaal otsekohest ja laialdast hukkamõistu.
Keskerakonna “suur juht” marsib Eesti Punakaardi jälgedes, kes 1920. a. aitasid orjastada ukraina rahvast. Olukord on ülimalt irooniline. Septembris 1919. a. viidi Pihkva-Irboska ümbrusest kuus Eesti Punakaardi jalaväe polku, hiljem ratsapolk ja kahurväe patareid Vene lõunarindele Denikini vastu võitlema ja seejärel jäi osa neid üksusi Ukraina sisemaale “punast paradiisi” looma ning teised Krimmi poolsaart vallutama, mida kaitses parun von Wrangel.
Krimmi poolsaare vallutamise eest anti Punaarmee 6. armee ülemale August Korgile ja 15. diviisi ülemale Johannes Raudmetsale Punalipu ordenid. Punaarmee brigaadide ja polkude ülematena figureerisid punakaardi juhid Harald Tummeltaum, Nikoai Riuhkrand, Karl Kanger, Eduard Teiter ja Andrei Põld.
Hilisem Laskurkorpuse kindralmajor Karl Kanger oli eesti kommunistide seas üks agaramaid. Esimesed neli osalesid juhtivatel kohtadel punase löögiüksuste juhtidena 1. detsembri 1924. a. aset leidnud relvastatud riigipöörde katsel. Ka Laskurkorpuse kahurväe ülem ja kindralleitnant Lembit Pärna abi kindralmajor Karl Aru (tookordne kahurväelane) aitas ukraina rahvast orjusesse viia.
Huvitav on veel märkida, et Lõuna Venemaal olid Lenini esindajateks hilisema suurtöösturi Armand Hammeri isa ja onu, kes seejärel saadeti Lenini poolt Ameerikasse siinset komparteid organiseerima. Kahekümnenelja aastane Armand Hammer saadeti 1924. a alguses Kremli ülesandel Tallinna, kus ta fanfaaride saatel asutas Põhja-Eesti Panga, mis tegelikult oli 1. detsembri riigipöörde katse rahapesemise keskuseks. Peale riigipöörde katse nurjumist läks Hammeri Pank kohe pankrotti ja ta kadus Tallinnast.
Osa Eesti Punakaardi ohvitsere jäeti Ukraina sisemaale ja Krimmi kommunismi rajama. Ukrainas toimus üks maailma suurim massimõrv. Kuna ukraina talupojad ei toetanud kommunismi, siis NKVD tekitas “Euroopa viljasalves” kunstliku nälja, mille tagajärjel miljonid surid nälga. Krimmi jäeti punakaartlane Eduard Sisas, kes Teise maailmasõja ajaks oli tõusnud NKVD vastuluure majoriks. Ta tegutses arsti ja varjunime katte all ühes saksa staabis.
Sisas sai lahingutegevuses haavata ja evakueeriti väikelennukiga Venemaa tagalasse. Sisas saabus kodumaale tagasi peale Teist maailmasõda. Alampolkovnik Sisas rakendas “oma suuri teadmisi” eesti rahvuslaste vastu SMERSHi ohvitserina. Ta külastas ligi kolmkümmend aastat peale Venemaale põgenemist oma kodukohta Võrumaal, kus metsavennad ta venna õuel maha lasksid.
Edgar Savisaar sündis pesueht venelasena Harku vanglas, kuhu ta venelannast ema oli mingisugusel põhjusel saadetud. Ta isa oli vene rahvusest vangivalvur. Kui ema vangist vabanes võttis abikaasa Edgar Savisaar, Sr. poisi koos naisega omaks. Savisaar ronis tagasi Nõukogude Eesti Kommnistliku Partei redelil Tallinna Mererajooni ülemaks, määrati Plaanikomitee esimeheks ja enne taasiseseisvumist ENSV valitsuse juhiks.
Kui üle Venemaa loodi liiduvabariikides rahvarinded, siis pandi Savisaar ka Eestimaa Rahvarinde juhiks. Savisaar ei pooldanud taasiseseisvumist vaid “sõltumatust”. Rahvarinde preambulis oli selgelt öeldud: eesti rahva tulevik on nõukogude rahvaste peres. Savisaar võitles “Kolmanda Vabariigi” ja “nullvariandi” eest. Nende alusel iga ENSV elanik oleks saanud uue riigi kodakondsuse; kuna üle 400 000 venelasel oli Venemaal 2 miljonit sugulast, oleks see tähendanud eesti rahva hävingut.
Savisaar nõudis “Eriõigusi” ja “Ida –Virumaa Erimajandustsooni rajamist”, mille kaudu Ida-Virumaa oleks majanduslikult seotud Leningradi oblastiga ja tõenäoliselt eraldatud Eesti Vabariigist “a la Krimm”. Savisaare tähelend lõppes tookord “Eriteenistuse” mahhinatsioonidega, mida isegi teised kommunistid ei sallinud, kuid Savisaar on nagu seitsme peaga lohe – kuus pead on maha raiutud aga mõni kadunud pea kasvab asemele.
Viimastel aastatel on Edgar Savisaar muutnud Eesti pealinna “riigiks riigis”. Savisaar ajab oma välispoliitikat. Ta on aastaid kohtunud endiste KGB kindralitega “ajades muidugi eesti asja”. Keskerakonnal on avalik koostööleping Putini poolt juhitud parteiga Venemaal. Mõned aastad tagasi ta vallandas mitu eestimeelset vene kooli juhatajat ja määras omasugused asemele (EV seaduste alusel on kohalike omavalitsuste juhtidel õigus ametisse määrata kooli juhatajad). Osa tema partei koosolekutest toimuvad vene keeles.
Enne Tallinnas toimunud venelaste märulit saabus Venemaalt vene kaikameeste rahastajate ja juhtide grupp. Eesti ajakirjanduse andmetel kohtus Savisaar nendega Tallinna Loomaaias enne rüüstamise ja põletamise algust. Tookord Savisaar süüdistas EV valitsust aga mitte märuli toimepanijaid.
Seda kõike kaaludes peame küsima: kes on need õiged kaikamehed, kas ukrainlasd või Savisaare sõprusseltskond Venemaal või ka Edgar Savisaar ise?
Priit Parming
