Eesti ühiskonnas kütab kirgi taas uus teema. Samasooliste abieluvõrdsus ja sellega seonduv õigus lapsendada lapsi, kes ei ole kummagi partneri oma.
Erinevad ühiskonnategelased ja aktiivsed kodanikud koostavad avalikke kirju, petitsioone tuhandete allkirjadega, mis toetavad vastavalt siis ühte või teist seisukohta. Teiste hulgas Arnold Rüütel, Mart Laar ja teised Eesti riikliku iseseisvuse taastajad väljendavad oma avalikus kirjas vastuseisu plaanitavatele abielu institutsiooni muudatustele.
Seetõttu on väga ilmne, et ühiskonnas puudub siin konsensus. Samas on fundamentaalsete küsimuste puhul ülioluline leida terves ühiskonnas ühisosa, koosmeel, sest vastasel juhul lõhestumine ainult süveneb. Seda omakorda ei tohiks ükski rahvusriik endale lubada, ammugi julgeolekukriisis.
Lihtsalt remargi korras meenutuseks – koroonapoliitika erandlikkus Rootsis toetus lisaks teaduspõhisusele ka veendumusele, et rahvast ei tohi rasketel aegadel lõhestada. Tagantjärgi targana on tunnistanud arvukad autoriteedid, et Rootsi tee koroonakriisi ohjamisel oli targem ja parem kogu ühiskonnale – ettevõtted jäid ellu, ühiskond sidusaks, tervis kohati paremini kaitstuks.
Kuigi suurem osa samasooliste kooselu puudutavate vaidluste aurust läheb eelkõige just abiellumise õiguse kehtestamisele (kooselu on ametliku võimalusena juba praegu Eestis olemas, aastatel 2016-2023 registreeris oma kooselu seniste seaduste alusel ilma mingi probleemita 197 samasoolist paari), on jäänud tähelepanu alt kõrvale kaks olulist teemat.
Esiteks, seadusemuudatustega kaasnev oluliste, enamiku inimeste identiteedialuseks olevate mõistete tühis-tamine/asendamine ja teiseks – laste õiguste küsimus lapsendamise juures. Ja tundub, et väga paljude antud eelnõu kriitikute jaoks just siin põhiprobleem ongi. Kui suudame probleemi tunnistada ja sellele parimaid lahendusi otsida, väheneks vastandumine?
On mõistetav ja inimlik, et kaks inimest, kes teineteist armastavad, võiksid seda ka pühitseda ametliku kooseluna. Selle vastu pole ilmselt keegi, kuid vaidlusi põhjustavad praktilised ja sellele järgnevad küsimused. Kas see tähendab, et mistahes inimesed, kasvõi näiteks lähisugulased võiksid omavahel abielluda? Aga miks mitte – kui kõik on “võrdsed”? Küsimus ei ole retooriline, sest plaanitavas seaduseelnõus on kuuldavasti kadunud paragrahv, mis lähisugulaste vahelist abiellumist keelas. Võrdne abielustatus toob otsekohe kaasa palju muid küsimusi, mille osas seisukoha võtmine ei ole enam sugugi nii kerge ning mis omakorda lükkavad lumepallina veerema probleeme, millele on Eesti meedias osutanud mitmed arvamusliidrid. Asi ei piirdu ju vaid abieluvõrdsuse kehtestamisega, vaid kogu ühiskonna aluseks olevate mõistete ümberkirjutamisega, nagu eelnõud juba teevadki.
Sõnad kannavad tähendust ja tähendus muudab maailma.
Kui me sisuliselt tühistame selliseid alusmõisteid nagu “ema” ja “isa”, siis sellised fundamentaalsed muutused peavad olema kogu ühiskonnas konsensuslikult läbi arutatud, mitte diktaatorlikul moel üliväikese lobbigrupi huvides vägisi enamusele peale surutud, nagu praegu kipub toimuma. Seda enam, et inimeste identiteedi kallale minek toob ka erinevate teadusuuringute valguses kaasa tõsiseid probleeme.
Eesti Naisühenduste Ümarlaud oma avalikus pöördumises toob välja murekohti, mis kaasnevad alusmõistete muutmisega: “Abieluvõrdsus” on eksitav mõiste – võrdselt saab kohelda ainult omavahel võrdseid isikuid ja gruppe. Mehe ja naise vahelisest loomulikust abielust saavad sündida lapsed. Samasoolise paari suhe on loomult viljatu, lapsi on neil võimalik saada vaid väliste sekkumiste abil.
Ainult abielu mehe ja naise vahel tagab rahva ja riigi jätkusuutlikkuse. Abielu samasooliste vahel tagab vaid enesekesksete soovide rahuldamise…. Samasooliste abielu on vaid esimene aste sooneutraalse ühiskonna poole. Selles ühiskonnas ei ole kaitstud ei naised ega mehed ega ka nende õigused. Me näeme, kuidas maailmas naised kaotavad üha enam spordivõistlusi ja tööd, mida on varem antud naistele, lähevad nüüd meestele, kes identifitseerivad ennast naisena. Kui me kaotame ära perekonnaseadusest mõisted “naine” ja “mees”, lükkame selle lumepalli veerema ka Eestis.
Ühing heidab ette suurte ühiskonnaorganisatsioonide mittekaasamist arutellu: “Eelnõu koostamisel on seletuskirja kohaselt konsulteeritud LGBT ühingu ja transinimeste ühinguga, kes on sotsiaalministeeriumi partnerid, kuid samas on täiesti jäetud analüüsimata seaduse mõjud meestele ja naistele, mida nõuab soolise võrdõiguslikkuse seadus. Naisorganisatsioonide arvamust pole sotsiaalministeerium vajalikuks pidanud eelnõu koostamise käigus küsida.”
Seega on esimene ühiskonnas ilmselgelt lahtirääkimata teema see, kuidas ja milliseid tagajärgi võib endaga kaasa tuua nii üksikisikute kui ka terve ühiskonna identiteeti mõjuvate mõistete muutmine.
Lapsendamine saab lähtuda vaid lapse õigustest
Lapsendamise küsimust tuleks ilmselt vaadata kahest aspektist. Esimene on olukord, kui lapsendada soovitakse ühe vanema last vanema partneri poolt. Ehk siis kui ühel naisel on laps, ning ta elab koos teise naisega, siis ongi partneril õigus ühises pereelus elavat last lapsendada. Vähemalt üks vanem peres on lapse bioloogiline vanem. Kerkib muidugi küsimus lapse isa õigustest. Problemaatilisem on olukord, kus samasoolistele peredele tahetakse anda õigus lapsendada täiesti võõras laps.
Selles olukorras on mitu tahku ja küsimust. Esiteks, olgem ausad, loomulik looduslik perekond koosneb siiski emast, isast ja lapsest. Teisiti ei ole bioloogiliselt võimalik. Igal lapsel on sünnijärgne õigus oma isale ja emale, loomulikule perekonnale. Isegi siis, kui elu teeb korrektiive, isa ja ema ei ela enam koos, üks vanematest või isegi mõlemad surnud, ei kaota see asjaolu lapse mainitud õigust. See on ürgne, identiteeti ja kogu lapse arengut puudutav küsimus.
Samuti on teada, et samasooliste perede lapsed kogevad siiski erinevat suhtumist ülejäänud inimeste poolt. See on mõistetav, sest iga erinevus ja erisus pälvis tähelepanu, eriti teiste laste tähelepanu. Siin pole lahenduseks 99% elanikkonna hurjutamine, et nad bioloogilisi kooselumudeleid harrastavad, vaid tuleb aktsepteerida, et täna me elame ühiskonnas, kus heteroseksuaalsed suhted moodustavadki praktilise enamus kooselusuhetest. Igal lapsel on õigus areneda turvalises ja normaalses perekonnas, mis ei too kaasa täiendavad psühholoogilisi või arenguriske. Riske on igas pereelus, keegi meist pole ideaalne, kuid lapse arengut ei tohi häirida veel täiendavate, välditavate riskifaktorite loomisega.
Ka Eesti Naisühenduste Ümarlaud ütleb siin oma seisukoha välja: “Põhjalikult on seletuskirjas räägitud lesbipaaride võimalustest saada lapsevanemateks, kuid gei-paaride osas valitseb kõrvulukustav vaikus. On ilmselt vaid aja küsimus, et ka nende puhul hakatakse nõudma tasakaalu, meespaaridele eeliste andmist lapsendamisel ja ärilise surrogaatemaduse seadustamist. Nagu näeme paljude teiste riikide kogemustest, kus samasooliste abielud on lubatud, on kõikjal kasvanud surve ärilise surrogaatemaduse seadustamiseks. Üha laialdasemaks muutub praktika, kus ühelt naiselt ostetakse munarakk, teiselt lapse kandmise ja sünnitamise “teenus” ja kaks meest ongi saanud “ühketeks lapsevanemateks”.
Äriline surrogaatemadus, mis tähendab naise täielikku taandamist sünnitusmasinaks, on meie hinnangul selgelt naiste ekspluateerimise ja naistevastase vägivalla vorm, sisuliselt inimkaubandus. Iga seadusemuudatus, mis selle levikut soodustab, on meie hinnangul lubamatu.
Siia juurde tasub mõelda lapse õigusest oma bioloogilisele emale.
Arvukad uuringud on näidanud, kui oluline ja lapse arengut mõjutav on lapse suhe justnimelt oma bioloogilise emaga.
Tänapäeva teadus on alles avastamas neid tuhandeid sidemeid ja niidikesi, mis seovad ühte lapse omaenda emaga.
Suruda lapse saamine äriobjektiks, kus tellijaks on keegi suhtumisega “a mis siis, ma tahan ka, mis siis et loomulikult teel ei saa, pean saama!” on vastuvõetamatu.
Rääkimata olukorrast, mis võib tekkida kui majanduslikus kitsikuses naisi leiavad ennast olukorras, kus ollakse sunnitud ennast kui sünnitusmasinat identifitseerima, “kaupa tootma”.
Siin ei aita mingid kampaaniad à la “teeme tellijale head”, need ei muuda asja lapse õiguste seisukohalt.
Kokkuvõtteks, jääb üle vaid nõus olla nendega, kes ütlevad, et niivõrd oluliste küsimuste puhul on esmatähtis kogu ühiskonna kaasamine ja arutelu. Seda enne märtsikuiseid valimisi ei toimunud, enamgi veel, enne valimisi rõhutas valitsuse juhtpartei Reformierakond, et abielu mõistet ei muudeta ja perekond selle traditsioonilisel kujul on kaitse all. Selliseid otsuseid ja seadusemuudatusi ei tehta demokraatlikus ühiskonnas mõne nädalaga, eriti veel kui selleks pole valimistel rahva mandaati küsitud ega saadud.
Üks lahendus ühiskondliku arutelu tulemusi teada saada, oleks teha seda läbi rahvahääletuse. Samalaadsed referendumid on toimunud mitmetes riikides.
Lõpetuseks – eriti kriisides peaks valitsuste kõrgeim prioriteet olema rahva usalduse ja austuse pälvimine, koosmeele toetamine, lõhestatuse vähendamine. Ka antud küsimuses läheb tänane valitsus aga vastupidist teed.
