Riigivanem Fr. K. Akel
20. sajandi ajaloo uurimine on sageli väga keeruline, sest meie ajaloolastel on raske ligi pääseda arhiividele, mis võiksid anda vastuse meid huvitavatele küsimustele.
Samas on meil olemas entusiastlikke vanavarakogujaid, kes elavad ajaloolastega nagu paralleelmaailmades ja tänu kelle õhinale tuleb vahel päevavalgele leide, mis meie kuivale „paber“-ajaloole annavad juurde elulist substantsi.
Hiljuti andis mulle meie tuntud aumärkide koguja Aleks Kivinukk paar huvitavat fotot, mis dokumenteerivad meie riigivanema Friedrich Karl Akeli (1871-1941) kunagisest kodust Tallinnas Roosikrantsi tänaval remondi käigus leitud fotod ja diplomaadi ning tohtrihärra poolt kõrvaliste isikute eest varjule pandud konjakipudeli.
Need kaks leidu olid minu jaoks väga kõnekad, sest konjaki teemal olen Jaan Poska ja Tartu rahu läbirääkimistega seoses isegi korduvalt mõtisklenud. Kuid pühendusega foto, mis oli peidetud aastakümneteks seinaorva Fr. Akeli kodus, oli kuulunud 20. sajandi suurele diktaatorile Adolf Hitlerile (1889-1945).
Eesti välissuhtluse lugu, kirjavahetus, kingitused ja alkohol
Meie praegune suursaadik Soomes, ajaloolane Margus Laidre on kirjutanud, et „saadikud on ühe vana definitsiooni järgi ausad inimesed, kes saadetakse võõrastesse riikidesse valetama“ ehk siis mõte oleks see, et saadik esindab oma riigi huve ja ei saa alati avaldada oma isiklikku arvamust.
Tema töö eeldab oma riigi (pikaajaliste) huvide esindamist ning siin on kasutusel edu saavutamiseks väga erinevad vahendid. Seetõttu on välissuhtluse köögipool palju keerulisem kui ehk tavainimene seda ette kujutab, aga samas ka sageli palju pragmaatilisem, kui näiteks poliitikud omalt mättalt seda näha tahaksid.
Fr. K. Akeli kodunt leitud peidetud konjak
Mõte, et mõni meie välissuhete ajalooga tegelev ajaloolane võiks kokku koguda meie diplomaatide kirjad diktaatoritele ja need ühes kirjade kogumikus kommenteerituna kord välja anda, tekkis minul Stockholmis Balti arhiivis meie riigivanema ja diplomaadi August Rei (1886-1963) arhiivi uurides.
August Rei isiklikus arhiivis säilitatakse Stockholmis meie riigimehe diplomaadikirju diktaatorile Jossif Stalinile (1878-1953) ja tema lähedasele käsilasele Vjatseslav Molotovile (1890-1986).
Need kirjad on kindlasti päris kõnekad, kuid neid tuleb kindlasti väga professionaalsete ajaloolaste poolt lugeda ja kommenteerida. Seetõttu on minu nägemuses vajalik suurem võrdlus, et näidata diplomaatilise kirjavahetuse eripära ja võrdluse kaudu jõuda siiski ühe või teise kirja saatja mingi isikliku kirjastiili mõistmiseni.
Kuid siit tahakski jõuda 20. sajandi diktaatorite pühendusega fotode teema juurde. Valitsejad on läbi ajaloo kinkinud oma külalistele või siis soosikutele isiklikke kingitusi. Kuid seoses fotograafia arenguga tekkis üks „odav ja mugav“ kingiidee, kus tegelikult koonerdavad valitsejad said jagada oma fotosid, mida siis vajadusel signeeriti valitseja pühendusega. Sellise kombe võtsid üle nii J. Stalin kui A. Hitler.
Adolf Hitleri autogrammiga foto Fr. K. Akelile 1936. aastast
Ilma süvendatult uurimata teame me, et J. Stalini pühendusega fotod olid olemas meie riigivanemal ja diplomaadil Ants Piibul (1884-1942) ja miks mitte ka teistel meie riigi esindajatel, kes sunniti alla kirjutama 1939 baaside lepingutele.
Kirjanduses on viiteid, et J. Stalini foto oli ka president K. Pätsile (1874-1956) NSVL Liidu diplomaatide kaudu Tallinna toimetatud.
Siit olekski ajaloolisest seisukohast huvitav teada, kellele jõudis A. Hitler enne aastat 1945 oma isikliku pühendusega foto üle anda.
Kindlasti olid need fotod olemas meie saadikutel, kes sel ajal Berliinis resideerisid. Samuti sai taolise foto ilmselt meie kindral Nikolai Reek (sünd, Nikolai Bazõkov 1890-1942).
Nüüd on siis Tallinnas välja tulnud ja kollektsionääride käes ringlev A. Hitleri pühendusega foto riigivanemale ja diplomaadile Fr. K. Akelile.
Kindlasti tasuks uurida, kellele baltisakslastest võis A. Hitler oma foto teatud teenete eest kinkida. Kuigi need pühendusega fotod ei pruugi olla säilinud või neid hoitakse kinnistes perekonnaarhiivides ja vaevalt järglased väga kiirustavad neid avalikkusele näitama.
Jaan Poska, prantsuse konjak ja Tartu rahuläbirääkimised
Meie omariikluse ajaloo kõige kuulsam konjak on kindlasti see, mille Jaan Poska ja ta kaaslased tõid kaasa Pariisist ning mis mängis Tartu rahuläbirääkimistel meie poole jaoks olulist rolli. Olen tänaseni väga tänulik ajakirjanikule, luuletajale ning veinieksperdile Kalev Keskülale (1959-2010), kes aitas mul selgitada selle „Tartu rahu konjaki“ tagamaad.
Kalev Kesküla arvates oli Jaan Poska Pariisist toodud konjak ilmselt Veuve Clicquot, mis praegugi väga mainekas šampanjamark ja viimaste maitsmiste järgi oma hinnaklassi parim. Meil siin laialt müügis, ka aastakäigujoogina, mis tavalisest parem ja kallim. Kui osta praegu mõne aastakäigu-Veuve Clicquot, saab maitse suhu. Maaletoojaks on firma Prike.
Napoleoni konjak on tänapäeval mitme konjakifirma (Courvoisier, Otard jt) konjakiklass, mis jääb VSOP ja XO vahele. Napoleoni-nimelisi konjakeid hakati tootma 19. sajandi lõpul mitme firma poolt (Meukow, Bisquit), aga selleks kasutati tollal tõesti väga vanu konjakeid ja enamasti parimalt alalt Grande Champagne´ist. Internetist otsides on aastal 2010 olemas ning ilmselt ka täna müügil 1814. aasta Napoleon, mis toodetud firma Godet Frere poolt. Igal juhul pidi 1918. aastal sada aastat vana konjak, mis valmistatud juuretäikatku eelsetest viinamarjadest, olema väga noobel jook.
Kardetavasti pole kellelgi täna Eestis sellist raha, et seda pudelit hankida, aga samas on Eestis müüa Avallone firma maaletooduna Ragnaud-Sabourini väga vana konjakit Heritage Le Paradis, mis valmistatud veel vanaaegsetest marjadest Colombard ja Folle Blanche ja mis sisaldab 10% protsenti juuretäi (Phylloxera) eelseid konjakeid. Selle konjaki hulgihind on üle 1000 euro. See peaks ehk olema võrreldav Poska Napoleoniga.
Tänasele lugejale tuleb kindlasti selgitada, et Eesti välisteenistus muretses tollal tõeliselt kalli konjaki õnneliku juhuse läbi Pariisist, kui õnnestus osaleda pankrotivara müügil, kus olid pakkumisel vana konjakikeldri varud.
Riigivanem Akeli teenistuskäik
Friedrich Karl Akeli (1871-1941) kui meie tuntud riigimehe ja diplomaadi kokkupuude Adolf Hitleriga vajab veel eraldi uurimist, aga selge on see, et nagu igasugune lähem kokkupuude diktaatoritega tavainimestele mitte kunagi midagi head ei too. Fr. K. Akeli puhul tasuks meenutada, et ka tema alustas oma poliitilist tegevust Tallinna volikogust ja kui Jaan Poskast sai 1913. aasta Tallinna linnapea, siis sai silmaarst dr Fr. K. Akelist Jaan Poska järel Tallinna volikogu esimees.
Fr. K.Akel oli eestlane, kes suutis tõusta juba enne Esimest maailmasõda tunnustatud arstiks. Akel oli 1897–1898 Tartu ülikooli polikliinikus assistent. 1898–1899 ja 1901–1902 täiendas ta end Riias Reimersi silmakliinikuarstina. Ta oli sõjaväearst Ostralenkos ja Ujazdovi haiglas Varssavis, täiendas end 1901 Berliinis, Prahas ja Leipzigis, töötas 1902–1922 Tallinnas silmaarstina. 1902–1904 ja 1905–1912 oli ta erasilmaarst. Akel osales aastatel 1904–1905 mobiliseerituna sõjaväehospidali Vene-Jaapani sõjas.
Saades oma vanematelt pärandiks Kaubi karjamõisa, müüs ta selle maha ja ostis endale Tallinnas uhke maja Roosikrantsi tänavas majas nr 10, kuhu ta sai aastal 1912 rajada oma erasilmakliiniku. Kuid saatus oli dr Fr. K. Akelile varunud Eesti Vabariigis tõeliselt silmapaistva poliitilise ja diplomaatilise karjääri (valitsuse juht, välisminister, saadik jne).
prof. Peeter Järvelaid
