Kevade helinad on Eestis valla. Kodutalu katuseharjal laulab kullasuuline kuldnokk ja tagaheinamaal hõiskab sookurepaar. Võbelevad tiivad, uhke nokasirutus, kummardused kaasa ees, lubadused tuua taevast kasvõi kuu. Seesama kuu ongi nii suur ja särav, et varjutab ära põhjamaised rohekalt helkivad virmalised. Aga hommik tuleb taas lilleiluga, hõbedases pajutudus on peenike kollane helk ja mesilane tuleb sarapuupõõsast kollaste karupükstega.
Aga sealsamas pähklipuu all on silmini sahisevaid lehti, nende vahel nahksed kolmetised rohelised lehed. Sinililled! Veidi sobramist lehtede vahel ja leiad peitupugenud pontsakad karvased õienupud. Aga sinnasamma karjamaa kaasiku mahlakase kõrvale, millest tilktilga järel kukub suurde purki magusat mahla, on eksinud üks lehekoormata sinilill. Esimeste päikesepaisteliste ilmadega on ta silmad lahti teinud. Ilusad sinised õied. Miski, mis rõõmustab otsata.
Eestimaal on vähe lilli, mis suudavad poliitikauudiste kõrval uudisläve ületada. Kohe sellise hüppega, et tema õitselepuhkemisest räägitakse nii uudistesaates kui ka pisikestes maakonnalehtedes. Koguni raadios ja podcastides on temast juttu. Ei ükski teine kevadlill saa tema kõrvale, ei teha juttu paiselehest või ülasest, konnakapsast või kullerkupust, isegi piibelehe lõhnahurm pane ajakirjanikke teda ülistama. Ainult sinilill.
Sinilill on ka meie jüripäevase veteranipäeva sümbol. Kui vanasti müüdi sinilillekimbukesi vabadussõja kangelaste toetuseks, siis nüüd on elavad lilled asendunud vilditud viietise sinise õiega, mille müügitulust toetatakse kõrbemissioonil vigastada saanuid. Kahjuks ei ole veteranidena meil arvel need, kes kaitsesid meie vabadust enne taasiseseisvumist, meie oma maal, näiteks piiril.
Kummaline on, et see väike sinine lill ei kasva sugugi meist põhja pool. Ilma sellesama kaitsva sarapuu lehetekita külmuks ta ka meil. Suur oli minu üllatus, et kui ühel retkel Nuudalättel sinilille lehti vaatasime, siis ei tundnud teda ka Ukraina ravimtaimeprofessor, lihtsalt sinililli ei kasva ka Euroopa soojematel aladel, seepärast püsibki see kunagine kopsuravim neile tundmatuna.
Meil on sinilillede puhkemise ime lugematutesse raamatutesse raiutud. Temast on kirjutatud luuletusi ja proosat. „Kolm sinilille õitsevad minu kalmukünka peal…“ või „Kimbuke sinilolli“.
Ma ise olen sinilillede rahvaloo ümber jutustanud oma lillemuinasjuttude raamatusse.
“Sinilille sünd.
Väga vanal ajal elas ühes linnas vahva rätsepmeister, kes inimestele mõõtu võttes sobivaid riideid õmbles. Õmbles härradele pükse ja pintsakuid, emandatele pitsidega kleite ja lastele väikseid armsaid jakikesi. Kõik olid rätsepmeistri töödega väga rahul.
Rätsepa elu oleks suisa roosiline olnud, kui tal poleks olnud väga ulakad lapsed. Seitse vennakest, kes üksteist pahandustele õhutasid. Küll läks vallatusehoos katki klaasist aken, küll jooksid naabri tütred rätsepmeistrile kiljudes kaebama poiste pahatööst.
Kord olid nad jälle paha peal väljas ja näppasid isa tagant head teravad käärid. Need kõige paremad, millega isa härradele ülikondi välja lõikas.
Sel vanal ajal oli taevas veel nii madalal, et lapsed ulatasid teravate kääridega taevast torkima. Siuh ja säuh käisid käärid, üks auk teise järel. Aina lustlikumaks muutus seltskond. Siis aga tuli rätsepaemand papale kaebama…
Vana rätsep sai kääride nürimise pärast hirmus pahaseks ja hakkas lapsi pika nuiaga karistama. Piraki ja paraki veheldes ajas ta pahategijaid taga. Aga ootamatult lõi ta lapsi vemmeldades malakaga suure tüki taevast alla, mis purunes kildudeks.
Nüüd oli Vanaisa kord vihastada, piksenool lõi rahu maapeale. Aga et asi ei korduks, siis tõstis ta taeva kõrgemale.
Taevatükkidest kasvasid aga ilusad sinised lilled – sinililled, mis kevadeti meie südant rõõmustavad ja tasadusele sunnivad.”
Kuid üha enam olen ma hakanud mõtlema, et sinilillest saab kirjutada ainult see, kes sinilillele on kordki silma vaadanud, märganud tema sirgumise otsustavust ja otsekui hõiget üle metsa „Kevad on käes!“
Viimasel aastal on üle Eesti tuisanud uus sõltuvus. Uudishimu, mida arvab inimesest ja tema tegemistest tehisaju. Mitte nutitelefon pole see, mille sisse on lisaks koolinoortele nüüd uppunud ka väärikad pensionärid, vaid arvutiprogrammid, mille kaudu saab teada, mida maailma kollektiivne aju mõnest asjast teab. Ja kui küsimuste küsimine ChatGPT-lt võib viia mõne su sõbra mitmeks nädalaks pimedasse arvutituppa, siis hullem veel, meil on koolitused AI kasutamiseks, neid korraldatakse omavalitsusametnikele ja teadlastele, õpetajatele ja õpilastele. Ikka nii, et kuidas oleks parem seda kasutada ja ka tehisaju loodud tekste ära tunda. Ja olen ma pidanud paaril korral käima esinemas teemal, kas tehisaju suudab kirjutada lummavaid loodustekste.
Vastust ei ole lihtne anda. Ma olen tegelikult väga vanade raamatute lummuses. Ma väärindan suurema osa oma honoraridest raamatutesse, mille sünniaastaks on 19. sajandi lõpp või 20. sajandi algus. Tollane ärkamisaeg lõi nii ilusaid sõnu, et nendega on praegugi veel lust looduspilte joonistada. On hämmastav, millist vähikäiku on sajandi jooksul meie looduskirjandus teinud. Kuivaks, kõledaks ja kitsukeseks on tekstid saanud. Paras ekraanitäis on see, mida arvatakse inimest praegu veel suutvat lugeda, õhinaga endasse haarata.
Aga viimased aastad on toonud veel midagi, mis sööb ära kirjanduse. Tehisaju suudabki kirjutada väga ilusaid, kuid äraleierdatud väljenditega luuletusi ja arutlusi. Just arutlusi, sest tehisaju ongi pandud analüüsima varemkirjutatut. Ta ei suuda märgata sinilille ilu nutitelefoni- või arvutiilmast väljas. Ta suudab kopeerida, kopeerida pisikestest kildudest võrratu kaleidoskoobi, aga ekraani torust ta välja ei näe. Uut looma peab ikkagi inimene. Ja inimene peab pärast hindama, kas tehiskirjutis sisaldab ka mõne naljahamba internetti talletatud mõtteid. Mis hetkel me enam aru ei saagi, kas kirjutatu on ilukirjanduslik luul või tõde?
Kristel Vilbaste
