Aasta tagasi hakkas Eestis ilmuma uus ajakiri Puutepunktid, mis teavitab laiemat üldsust Eesti puuetega inimeste olemasolust ja probleemidest. Ajakiri, mida levitatakse sihtgruppidele tasuta, on suureks abiks ja toetuseks ka puuetega inimestele endile, aidates neid koonduda võrgustikku ning andes praktilisi näpunäiteid igapäevaelu korraldamisel. VES küsimustele vastab Puutepunktide toimetaja ja samanimelise TV programmi produtsent Tiina Kangro.
Kellele on see ajakiri mõeldud ja miks ta loodi?
Tiina Kangro: Olen ise pikka aega olnud Eesti Televisioonis toimetaja ja peatoimetaja, kuid kümmekond aastat tagasi lahkusin sealt ja asutasin erafirma haridusprogrammide tootmiseks, eriti just sotsiaalalal. 2005. aastast õnnestus meil saada Euroopa Liidu tugifondidest toetust, et käivitada puuetega inimeste elust pajatav saatesari „Puutepunkt“.
Nõukogude Liidus peideti puuetega inimesed metsade rüpes asuvatesse hooldusasutustesse ja keegi ei teadnud neist midagi. Koos taas-iseseisvumisega hakati Eestis järgima maailma trende, et ka puuetega inimesed peaksid elama kodus oma perede juures ja osalema ühiskonnaelus. Nüüd neist küll räägiti siin-seal, aga nende elutingimused jäid siiski väga piiratuks.
Hakkasime igal pühapäeval tooma televaatajate ette lugusid sellest, kuidas puuetega inimesed elavad. Rõõmustasime, et saame ühiskonda harida, asjaosalisi julgustada. Lootsime, et hakkavad muutuma ka seadused. Kuid telesaade on selline asi, et kõik vaatavad, imestavad natuke, mõnel tuleb ka pisar silma, aga siis tuleb järgmine, lõbusam saade ja kõik unustatakse.
Nii me mõtlesimegi, et on vaja teha saatele lisaks paberväljaanne – selline, mis jääb diivanilauale või töölauale silma ette pikemaks ajaks. Ja kust saab väga täpselt lugeda, kui hull ikka olukord on ja mida saaks teha, et see muutuks.
Nii hakkasimegi pooletist aastat tagasi, 2011. aasta sügisest, välja andma tasuta ajakirja Puutepunktid.
Puutepunktidel on kolm sihtgruppi:
– Puuetega inimeste pered, kes saavad seda tellida otsepostiga tasuta koju;
– Kõik spetsialistid üle Eesti, kes puuetega inimeste ja nende peredega töötavad – omavalitsuste sotsiaaltöötajad, õpetajad, meedikud, lasteaiakasvatajad, nõustajad, saadame ajakirja tasuta kõikidesse haiglatesse, koolidesse, perearsti- ja rehabilitatsioonikeskustesse;
– Poliitikud ja riigijuhid – oma nimesildiga ajakirja saavad kõik 101 parlamendiliiget, ministrid, vastavate valdkondade riigiametnikud, peaminister, president, riigikontrolör, õiguskantsler.
Samuti saadame ajakirja raamatukogudesse üle Eesti, kõikidele puuetega inimeste eneseabiühingutele, aga mis veelgi tähtsam – ülikoolidele ja kutseõppeasutustele, kus valmistatakse ette tulevasi sotsiaaltöötajaid ja pedagooge.
Meie soov on luua info jagamise kaudu niisugune koostööplatvorm, kus erinevad osapooled, kelle koostööst sõltuvad puuetega inimeste võimalused, saaksid üksteist tundma õppida, üheskoos mõelda ja siis juba ühiste jõududega ühiste eesmärkide suunas midagi ära teha.
Eesti suurim viga paljude asjadega ongi see, et kõik nokitsevad omapead. Eestis on tänaseni 226 omavalitsust, sotsiaalhoolekanne ja haridus on aga jäetud just linnade-valdade korraldada, kuid mõnes neist on lihtsalt liiga vähe inimesi ja ressurssi, et üldse midagi ära teha.
Millised on puuetega inimeste suurimad probleemid Eestis?
Kuigi ka Eestis on seatud eesmärgiks puuetega inimeste kaasamine tavaühiskonda, ongi meie suurimaks probleemiks väikese maa kasinate ressursside killustamine, ka spetsialistiteabe lünklikkus. Paljudel puuetega inimestel puudub ligipääs elementaarsele abile. Nad ei pääse kodust väljagi. Nad ei pääse ligi rehabilitatsioonile, tugiteenustele. See tähendab, et nad ei pääse tööle, ei saa ennast elatada ega osa võtta normaalsest ühiskonnaelust. Ja siit edasi – kuna neid näha ei ole, ei muutu ka avalikkuse suhtumine. Eestis on siiani probleem, et erivajadustega inimesi halvusta-takse. Arvatakse, et nad on vähem väärt ja ise oma hädades süüdi. Eriti kannatavad selle all puuetega laste vanemad, kes sageli häbenevad ja peidavad oma lapsi avalikkuse eest.
Mida kujutab endast omastehooldajate küsimus, mida olete käsitlenud läbi mitme ajakirjanumbri?
Puuetega inimestega seoses on tänases Eestis langenud väga suur koormus nende perekondadele. Kuna ka kõige raskemate puuetega lapsi ei saa pered vastavalt seadusele enam anda hooldusele, aga ka tugiteenuseid pakub riik vaid näpuotsast, siis peabki keegi perekonnast jääma koju sellist last hooldama. Tavaliselt on see ema. Kui näiteks aga insuldi või mõne muu raske haiguse järgselt jääb lamavaks haigeks abikaasa või eakas ema-isa, siis ongi kohe küsimus: kes jääb koju teda hooldama. Kui panna raske laps või täiskasvanu mõnesse asutusse näiteks nädalahooldusele, võib see maksta mitu Eesti keskmist kuupalka. Seda raha inimestel enamasti ei ole ja kindlustus selliseid asju ei kata. Jäädes aga koju pereliiget hooldama on kohe uus õnnetus: hooldajatoetus on vaid 19-25 eurot kuus (see on 1/16 Eesti praegusest miinimumpalgast). Kuidas ära elada? Lisaks pole omastehooldajaile ette nähtud mingeid tugiteenuseid, nad töötavad n-ö vabatahtlikult ja tasuta ööpäevaringselt, vahel pikki aastaid ilma igasuguse puhkuseta. Sageli kulub nende tervis nii läbi, et nad invaliidistuvad ise. Siis on ühe invaliidi asemel juba kaks. Sellele kõigele olemegi nii saadetes kui ajakirjas tähelepanu juhtinud, nõudes nende inimeste mõistmist ja ka seadusandlikku sekkumist puuetega inimeste olukorra leevendamisel. Eeskujud selleks on ju õnneks maailmast võtta.
Millist kasu on olnud puudega inimestel probleemide avalikust tõstatamisest?
Just tänu ajakirjale, ja ilmselt ka minu mõnedele suurtele artiklitele Postimehes jm, on siiski juba muudetud mõnesid seadusesätteid, näiteks lähisugulastest eestkostjate aruandekohustust kohtule muudeti inimlikumaks. See tõestab, et kui infot jagada ja probleemidest ausalt rääkida, siis järgnevad ka konstruktiivsed teod seadus-andja poolt.
Sellel neljapäeval (13.12) on aga omastehooldajate teema tähtsa riikliku küsimusena arutlusel lausa riigikogus, kuhu ka mind on palutud Puutepunkti esindajana esinema. Panin oma ettekandele pealkirjaks „Omastehoolduse oluorrast, selle mõjust riigi majandusele ja moraalsele keskkonnale“. Proovin näidata seal, kui palju riik kaotab, surudes sotsiaalteenuste puudumise tõttu väljaõppinud inimesi kodueksiili koos oma puudega lähedastega, selle asemel, et soosida puuete kompenseerimist, rehabilitatsiooni ja tööhõivet.
Kuidas te seda väga vajaliku ajakirja väljaandmist rahastate?
Kui telesaate tootmiseks on meil järgmise aasta kevadeni olemas rahastus Euroopa Liidu struktuurfondidest, siis ajakirja hakkasime tegema oma väikse toimetusega kodanikualgatuse korras ja n-ö vabatahtliku tööna. Kuna paber, trükkimine ja postitamine siiski maksab, oleme kogunud annetusi ja püüdnud saada toetust heategevusfondidest. Kõik ajakirjanikud, kujundajad ja toimetajad töötavad juba poolteist aastat tasuta. Oleme eraisikutena ka puudujääva trüki- ja postikulu siiani omast käest projekti ellujäämise nimel annetanud, kuigi pikema perioodi vältel me seda ilmselt teha siiski ei suuda. Ajakirjal tuleb tellijaid pidevalt juurde. Meie tiraaž on siiani olnud 10 000 eksemplari, kuid tundub, et seda tuleks hakata suurendama. Juba ainuüksi puuetega inimestest üksiktellijaid on meil üle Eesti ca 7000. Kuna puuetega inimeste sotsiaalpension on vaid ca 200 eurot kuus (alla neljandiku Eesti keskmisest palgast), siis nende jaoks peab ajakiri olema ilmtingimata tasuta. Ka spetsialistide ja riigijuhtideni jõuab ajakiri kõige kindlamalt siis, kui saadame seda neile töölauale kätte.
Õnneks hakkas meid möödunud kevadest toetama näiteks Tartu Ülikooli kliinikumi Lastefond, kes annetab iga ajakirja trükkimiseks 1000 eurot. Trüki- ja postikulud kokku aga lähevad maksma üle 3000 euro kuus. Vaid interneti kaudu me aga ajakirja praegu veel levitada ei saa, sest eriti just puuetega inimestel ei pruugi olla püsivat ligipääsu arvutile ja internetile.
Seega olemegi tänulikud iga abi eest, mis meie hinnangul nii vajalikku ja maailma muutvat väljaannet elus hoida aitaks.
Ajakirju saab lugeda ja kirjastamist toetada (ka nt. PayPali kaudu) Puutepunktide kodulehel www.vedur.ee
