Raske uskuda, et eestlaste suurest põgenemisest on möödunud juba 75 aastat. Mul on nood päevad siiski eredalt meeles ja mälestus nendest vaevab tänini. Olgu siinkohal lühike ülevaade.
Meie perel algas tookordne traagika juba 1941. aasta suvel, seega 78 aastat tagasi, kui Tartu lahingu keerises me kodu hävis. Teatavasti jäi juulis rinne paariks nädalaks Emajõe taha kinni ja põhjakaldal asuv Punaarmee avas linnale kahuritule. Kuna kaotasime kõik, siis oli see suur löök, sest sakslaste ajastul, 1941-44, äridest midagi olulist osta ei saanud.
Kuidagi elasime Võrus need kolm aastat, aga 1944. a. suvel hakkas idarinne kokku varisema. Juuli lõpus toimus Võru pargis suurem rahvakoosolek, kus sütitava kõnega esines admiral Johan Pitka, kutsudes kõiki üles Vabadussõja eeskujul vastu pidama ja kindlalt lootma. Kahjuks ei aidanud see kindel usk, sest peagi langes Petseri ja idast kostis juba kahurimürinat.
Ööl vastu 12. augustit 1944 toimus õhurünnak Võrule. Istusime kogu öö kaitsekraavis. Varahommikuks oli Punaarmee veel vaid paarikümne kilomeetri kaugusel. Tuttav saksa allohvitser saatis meile järele sõjaväe veoauto. On meeles, kuidas ema meeleheitlikult kraapis plekknõusse meie võitagavara – tookord suure väärtusega kaup. Siis tõsteti meie kastid autole, ronisime ise peale ja Võru jäi lõplikult seljataha. Viimasena silmasin veel leivapoes töötavat kooliõde, kes hommikul poe uksi-aknaid avas – nagu oleks olnud tavalise tööpäeva algus…
Pealelõunaks jõudsime Valka, kus elasid mu isa sugulased. Sealt avanes paar päeva hiljem võimalus sõita edasi Viljandisse. Viljandis kohtas isa üht tuttavat, kes korraldas meile sõidu Tallinnasse, sest Nõmmel elas mu tädi (ema õde). Nii jõudsime 18. augustiks “oma katuse alla” ja võisime rahulikumalt hingata. Tädimees kolonel Juhan Vermet (minu ristiisa) oli 2. piirikaitse rügemendi ülem Viru rindel. Teatavasti formeeriti need väeüksused 1944. aastal, et aeglustada-pidurdada Punaarmee sissetungi Eestisse. Seda ennastohverdavat kohustust nood rügemendid ka täitsid, sest ilma nendeta oleks Eesti langenud mitu kuud varem.
Järgmised nädalad, kuni 22. septembrini, elasime tädi kodus Nõmmel. Aeg oli ärev, sest Tartu rinne murdus ja aimati, et lõpp on lähedal. Siiski, 20. septembril teatas üks tuttav vaimustusega, et Pikk Hermanni tippu on heisatud Eesti lipp! Kuna sel päeval oli ka mu sünnipäev, siis tema arvates oli see mulle parim sünnipäevakink. Jah… aga kahjuks polnud sel sammul reaalset jõudu taga ja ta jäi vaid heroiliseks deklaratsiooniks. 21. septembri õhtul tormas järsku sisse tädimees, kes oli rindelt pääsenud peale eesti üksuste purustamist Ida-Eestis. Ta lubas järgmisel hommikul meile auto järele saata.
Algas ängistav öö vastu 22. septembrit, Tallinna langemise kuupäeva. Hilisõhtul pommitasid vene lennukid Nõmme piirkonda, sihiga tabada lõuna suunas taganevaid väeosi. Istusime kogu öö maja taha kaevatud varjendis. Üks pomm kukkus otse maja ette, purustas aknad ja tõi alla katusekivid. Ümbruskonnas leegitsesid suured tulekahjud, sest lisaks muule hakkasid sakslased õhkima ladusid ja seadeldisi.
22. septembri varahommikul saabus tädimees väikese sõiduauto ja veoautoga, mida juhtisid eesti sõdurid. Tädi pojaga pigistati sõiduautosse, mina isa-emaga istusime veoautol kraami otsas. Algas sõit Virtsu suunas, kus elasid sugulased. Tallinna kohal oli näha suitsumerd, mille keskel plahvatuste pilved. Maanteel voogasid igat laadi sõidukid ja taanduvad saksa ning eesti väeosad. Nägin isegi vene sõjavangide kolonne, keda sakslased edasi ajasid. Tee ääres seisid grupid meeleheitlikke inimesi, kes otsisid edasipääsu võimalust. See pilt ei unune. Õhtuks jõudsime Virtsu ligidale sugulaste tallu, kus meid soojalt vastu võeti. Seal kuulasime raadios venlaste eestikeelset saadet. Loeti üles pikk rida asulaid ja linnasid, mida seal päeval oli “vabastatud”.
Meid siia toonud eesti sõdurid ilmselt plaanitsesid Eestisse võitlema jääda ja veoauto jäi nende kätte. Tädimehel siiski õnnestus kaks korda edasi-tagasi sõites meid kõiki tuua Virtsu sadamasse. Talusse jäi aga maha peaaegu kogu meie kraam. Sadamast viis parv Muhumaale ja sealt sõitis tädi pere edasi Kuressaarde. Meil õnnestus järgmisel päeval nendele järele jõuda.
24. hommikul uurisime Kuressaares edasipääsemist. Meile anti vastavad load ja laaditi Roomassaares väikese mootorpurjeka pardale mis läks Ventspils’i, Lätisse, kust suuremad laevad viisid Saksamaale. On meeles, kui hüvastijätuks lehvitasime kail seisvale tädimehele ja siis jälgisime Eesti ranniku kadumist udusse. Tema kui sõjaväelane meiega tulla ei saanud. Ta jõudis hiljem küll ka Saksamaale ja me kohtusime ühes läbikäigulaagris. Kõrgema ohvitserina sai ta abikaasa ja poja laagrist välja nõuda ning muretses neile elukoha eramajas. Traagiliselt sattus Juhan peale sõja lõppu Prantsuse tsooni, kus prantslased ta venelastele välja andsid. Tädi pojaga surid 1990ndatel Lübeckis.
Meie pere elas üle Saksamaa kokkuvarisemise Rostocki ligidal, Põhja-Saksamaal mais 1945. Kuna see ala peagi vallutati Punaarmee poolt, pidime uuesti põgenema. Seekord polnud saada mingit transporti. Kõike maha jättes jooksime jalgsi 100 kilomeetrit maanteedel, mis olid tulvil paaniliselt läände põgenevaid saksa sõdureid ja eraisikuid. Õnneks jõudsime siiski tervelt lääneliitlaste juurde Lübecki ligidal, kus algas DP (Displaced Persons) laagrite ajastu.
Raul Pettai
