Jüri Estam
Umbes jaanipäeva paiku peaks meie parlamendi täiskogu arutama Riigikogu kultuurikomisjonis äsja sündinud ettepanekut raha eraldamiseks (Eesti Kultuurkapitali ehk KULKA kaudu) selleks, et 1913. aastal valminud Estonia teatrihoone külge Tallinnas saaks poogitud üks suur ja modernne lisahoone. Vist siis vana ja auväärse Estonia selle osa külge, mis vaatab Pärnu maantee poole. Seda juhul, kui olen vastavast kontseptsioonist ruumilises mõttes õigesti aru saanud. Jääb siis Riigikogu otsustada, milliste kultuuriehitiste rajamist või renoveerimist KULKA vahenditest tulevikus toetatakse. Komisjoni liikmed langetasid otsuse tegelikult nelja kultuuriehitise suhtes, mis nende arvates toetamist vääriksid. Rohkem kui üks komisjoni valikutest on kutsunud esile elavat poleemikat, nagu näiteks kujuteldav kultuurikeskus Tartu südalinnas, mis võtaks enda alla suuremal või vähemal määral ühe meie ülikoolilinna vähestest parkidest. Kultuurikomisjon otsustas mitte toetada ettepanekut luua Tallinnasse filmilinnak ehk stuudiotekompleks.
Siinkirjutaja arust on meie valitsustel, üksteise järel, näpud liiga sügaval sees igasugustes äri- ja kultuuriprojektides ning isegi meditsiini- ja haridussüsteemis, selle asemel, et keskenduda võtmetähtsusega valdkondadele, millega keegi teine tegeleda ei saa, nagu näiteks riigikaitse ja teised riigijuhtimise kesksemad osad.
Kõnesolevad kultuurivaldkonnale mõnede arvates hädasti vajalikud betoonist, roostevabast terasest ning klaasist rajatised lähevad KULKAle lähiaastatel maksma ilmselt enam kui sada miljonit eurot, samal ajal kui meie valitsuse üldisema püksirihma koomaletõmbamise suuna tõttu vähendatakse Eesti riigikaitsele mõeldud vahendeid 50-100 miljoni euro võrra (vt Mart Laari kommentaari “Ei saa mitte vaiki olla” Postimehes). Meist lõuna poole ajavad Ukraina piiri taha koondunud vene sõdurid ukrainlastele aga muremõtteid pähe. Ja Rootsi kulutab väga suuri summasid oma kaitseväe uuesti võitlusvõimeliseks muutmisele. Sellest tekib tunne, nagu meie poliitikud viiuldaksid hetkel, mil Rooma põleb.
Mõned kriitikud juhivad tähelepanu, et tuge vajaksid pigem ikka luust ja lihast inimesed, kes on eesti tegelikud kultuurikandjad. Kuid teise nurga alt võiks ka küsida, kas pisikene Eesti rahvas suudaks üldse saada suureks tegijaks näiteks ooperimaailmas, mitte et meil muusikaannet ei oleks. Kas mõte Estonia juurdeehitisest pole äkki mania grandiosa?
Üks põhiline probleem paistab seisnevat siis selles, et Estonia teater, mis avati kontserthoonena ja seltsimajana 1913. a. sügisel, ei vasta nähtavasti enam kaasaja sümfooniaorkestrite ja teiste taidurite ootustele. Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie juhtis Postimehes 30. aprillil tähelepanu sellele, et vanad hooned, kui nende funktsiooni on muudetud või kui need tühjaks jäävad, võivad sattuda “letargiasse”. Raie toonitab õigustatult, et Estonia on Eesti olulisim sümbolhoone. Ometi kuulub Raie ise – ja teda kritiseeritakse selle eest – sellesse ringkonda, kes tahab kõnesolevat suurt ja modernset “klotsi” Estoniale külge sobitada. Mis on sellel muinsuskaitsega pistmist?
Estonia hoone oli see koht, kus meie Asustav Kogu alustas tööd aastal 1919. 70 aastat hiljem oli see ka Eesti Kongressi kümne istungjärgu toimumise paik. Estonia teater on seega Eesti kaasaja demokraatia häll, oma teiste rollide hulgas.
Sellel hoonel on eestlaste jaoks sama suur ajalooline tähtsus, kui näiteks Valgel Majal Washingtonis ameerilaste jaoks. Julgen arvata, et kui keegi poogiks näiteks Versailles’ lossile või Taj Mahal’ile külge neist ühe väga erineva ja ultramodernistliku struktuuri, siis oleks see umbes sama “elegantne” ja hästi harmoniseeruv kui siga sadulaga.
Kui ameeriklased kavatseksid oma Independence Halli külge kinnitada näiteks midagi New Yorgi Guggenheimi muuseumi sarnast, siis arvaksin mina, et sihuke rahvas on muutunud ebaväärikaks.
Kahjuks tehakse seda just Eestis eriti palju, et vanade tsaari- ja eestiaegsete väärt rajatiste otsa ja külge kinnitatakse modernseid arhitektuurilisi võõrkehasid, nagu – võrdluseks – Antwerpeni sadama vana pritsimajaga Belgias tehtud on. Ainult et Antwerpeni tuletõrjehoone oli oma algsel kujul lihtsalt üks mõnus vana pritsimaja, mitte Estonia teater.
Vanaaegsed voorimehed, otseütlemisega nagu nad olid, kommenteeriksid siinkohal: “maitse üle ei vaielda, maitse üle kakeldakse!” Ja siis nad sülitaksid. Nii me siis siin Eestis omavahel verbaalselt kakleme, nagu virtuaalajastul ikka. Konservatiivid versus ikonoklastid ja barbarid ja kitschmeisterid ja ma ei tea kes veel. Huvitaval kombel Eestis kitši üle eriti ei arutata.
See teema on sama palju paksu verd Eestis tekitamas, kui tulevane klaasist ja terasest kultuurikeskus Torontos, mis asendab ehk õigemini nullib ära iidse Toronto Eesti Maja (kah üks seltsimaja!). Estonia teatri tuleviku ümber lõõmavaid kirgesid iseloomustas Tallinna planeerimise ameti kunagine juhataja Ike Volkov, kes kirjutas: “On kurvastav, samas põnev lugeda, et terved ja tugevad inimesed on infarkti äärel, šokis ja meeltesegaduses kuuldusest, et arutatakse mõeldavat Estonia teatri laienduse võimalust.”
Vanasti – ka veel jugendstiili ajastul – tellisid jõukad ärimehed oma kodulinnadesse soliidseid hooneid, mis üldiselt rikastasid linnapilti. Tänapäeval domineerivad meie linnamaastikke aga tihti ning üpris ohjeldamatult sellised arhitektid, kellede vahel käib tihe konkurents. Et kelle “ego-trip” on ikka fantastilisem või provokatsioonilisem järgmise mehe või naise omast. Mõni moodne hoone õnneks õnnestub hästi, kuid minu arust on see sageli rohkem erand kui reegel.
Üks mu sõber arvab, et Tallinna “väikesed” pilvelõhkujad on tihti suhteliselt keskpärased, kuna paremat sorti modernne arhitektuur nõuab teiste asjade hulgas raha olemasolu.
Tulevikus näevad linnasüdamed igal pool maailmas vist kõik ühesugused välja. Ajad muutuvad, ning koos nendega muudetakse või püütakse muuta ka meid.
