Kõige vähem soovitud kink Eestis on tänavu õunad. Need võivad küll olla suurepärase maitsega ja pärit oma aiast, kuid neid on sel sügisel lihtsalt liiga palju! Võiks lausa öelda, et neid on igal pool! Puude oksad lausa murduvad rohke saagi all. 1995. aastal, olles hiljuti Eestisse tulnud, pidin ma kolima välja Meriväljal asunud üürikorterist. Enne mu lahkumist jättis korteri perenaine mulle lauale korvi oma aia õunu. See oli mu esimene kokkupuude Eesti õuntega.
Seni olin näinud vaid selliseid õunu nagu Granny Smith, mis olid ükshaaval paberisse pakitud, ühtlase kuju ja ilma ühegi plekita kaunitarid. Perenaise jäetud õunad olid aga plekilised, igaüks ise värvi ja vormitud. Arvasin juba, et mu endine perenaine tahab mulle mingit eesti uskumustekohast needust peale panna, sest korterist paluti mu lahkuda seetõttu, et ma olin ühel õhtul toonud oma tuppa tütarlapse. Korraliku eestlasena pidas perenaine mind korralikuks ameerika härrasmeheks. Aga härrasmehed ei käitu nii, nagu mina tegin, eriti kui perenaisel endal oli tütar. Tütar oli küll kena inimene, aga tänu tema suurele armastusele küüslaugu vastu hoidsin temast piisavalt kaugele. Kõige selle tõttu ei julenud ma õunakotti puudutadagi. Ühel päeval tuli mulle külla sõber. Näinud, mis mul laual plastikkotis on, hüüatas ta rõõmsalt: „Eesti õunad!“ ning hävitas mõnuga ükshaaval koti sisu. Hämmastunult mõistsin, et mu korteri perenaine ei tahtnud mulle mitte kätte maksta, vaid näitas, et on edasigi mu sõber! Eestlased näitavadki üles oma külalislahkust ja hoolivust, kui nad jagavad sinuga oma aiasaadusi. Igatahes läks mitu aastat, enne kui ma hakkasin hindama Eesti õunu – vanadest kommetest on raske lahti saada. Eelmisel nädalal tulid mulle külla mu sõbrad Austraaliast, Michael ja Susan, kes hiljuti kolisid päriselt Kurenurmesse elama, ja küsisid, kas meie talus on nii palju elektrivõimsust, et saaks õunapressi kasutada ja mahla teha. Et meil on see tõesti võimalik, siis tulidki Michael ja Susan koos mitme sõbra, naabri ning laste ja õunakoormaga meile. Õunapress seati üles ning õunatalgud võisid alata. Meie talu õues on kümmekond sorti õunapuid. Eelmisel aastal lasksin õuntel puudelt maha kukkuda, et saaksin neid fotografeerida ja maalida. Sel aastal otsustasin saagil mitte rikneda lasta ja mahla teha. Michael ja Susangi lubasid mulle appi tulla õunu puu otsast maha võtma. Sellel hommikul aga ärkasin ma juba viie ajal. Märkasin, et taevas juba roosatas. Mulle meenus ütlus: „Punetav taevas hommikul on hoiatus meremehele, punetav taevas öösel rõõmustab meremeest.“ See tähendas, et taevas lubas õige pea vihma ja ma otsustasin alustada õunte korjamisega kohe, et mitte saju kätte jääda. Kui mitu suurt kotti juba õunu täis olid, siis hakkasin ise mahla pressima, ootamata ära sõpru, kelle jaoks oli aeg veel liiga varajane. Küllap nad olid väsinud eelmise päeva talgutest. Kui mul kõik õunad läbi pressi olid aetud ning sodigi õuest koristatud, siis polnud mu sõbrad ikka veel kohale jõudnud. Sain aru, et seekord ise kõigega ilma kõrvalise abita toime tulnud, tegi mulle mu õunamahla veelgi magusamaks. Mitte miski ei maitse nii suurepärane kui värske õunamahl, aga värske maitse ei kesta kaua, sest mahl tuleb läbi aurutada, et ta üle talve seisaks ja käärima ei läheks. Nädalavahetusel tuli Heli maale ja me kuumutasime mahla läbi. Nüüd on meie perel selleks talveks piisavalt tervistavat õunamahla. Mina aga tunnen end tõelise eesti talumehena.
Viido Polikarpus
Eesti Maja, Tallinn
[email protected]
