Alfred Puura Pühajärvel kala püüdmas 14. juunil 2014. Foto: Viido Polikarpus
Minu naise Heli isa vend, onu Alfred Puura, kes on 89 aastat vana, elab Otepääl koos oma naise Salmega. Kunagi elasid nad väikses talus Antslas, aga nad müüsid selle ära ja kolisid Eesti Alpidesse kuskil 1980-ndate aastate keskel. Alfred rääkis mulle, kuidas see müük omal ajal käis. Neil õnnestus saada talu eest 8000 rubla, aga just siis hakkas rubla väärtus järsult langema. Ja kuna rubla kukkus, siis olid poed rahvast täis, inimesed olid valmis ostma mida iganes, et midagigi oma väärtusetute rublade eest saada. Sageli pandi käiku kõik oma säästud.
Alfred ja minu tulevane äi mängisid nooruses koos orkestris. Äi oli kõva akordionimängija ja ta mängis hästi ka viiulit. Mõlemad vennad olid pillimängu omandanud iseõppimise teel, nagu see tol ajal käis. Alfredi naine Salme aga on olnud õpetaja vist kõigis kohalikes koolides. Neil on kaks poega – Tõnu aitab Helit talutöödes ja on elukutseline tisler, Toomas aga on olnud isegi asekaitseminister 1990-ndate aastate algul.
Käisime Alfredil ja Salmel koos Heliga eelmisel nädalal külas. Heli aitas Salmel aiatöid teha, mina aga ajasin aias Alfrediga juttu. Alfred küsis, nagu alati, kas ma olen kalal käinud. Kinnitasin talle järjekordselt, et ma ei ole kalamees. Seekord läksid ta silmad väga kurvaks, kui ta rääkis, et ta auto radiaator hakkas paar kuud tagasi lekkima ja kuna ta on ise juba nii vana, siis arvavad kõik, et tema auto parandamine ei ole hea mõte. Alfred kahtles ka, kas tema juhilube enam uuendatakse, sest ta kuulmine olevat jäänud üha kehvemaks, kõndimine raskemaks ja ka nägemine polevat enam see, mis ta oli. Tundsin talle kaasa, aga nõustusin, et tal on teatud probleeme. Korraks tuli rõõmus säde Alfredi silmisse, kui ta küsis mu käest, et ehk tutvuse kaudu saaks ta asja korda aetud, aga ma raputasin pead. Alfred nõjatus oma toolil tagasi ja ta nägu väljendas saatusele alistumist.
Alfred rääkis mulle, et ta jalutab iga päev ühe kilomeetri mööda kergliiklusteed Pühajärveni ja siis tagasi. Tee ääres on pingid, kus saab vahepeal puhata. Kuna olin istumisest juba kange, tegin talle ettepaneku, et lähmegi sama teed pidi jalutama. Otsemaid muutus Alfredi nägu rõõmsaks ja ta küsis, et ehk võiksime siis juba ka kalale minna. Vastasin, et miks ka mitte.
Võtsime tema autost õnged ja panime minu autosse. Heli head soovid kaasas, asusime Pühajärve poole teele.
Tol päeval oli ilm kummaline – pilved liikusid pea kohal ringi ja tuul keerutas prahti üles, kuid järgmisel hetkel oli kõik jälle vaikne. Olin hirmul, et võime tormi kätte jääda, aga Alfred oli vana rahu ise.
Alfredil on oma paat Pühajärve ääres. Läksime selle juurde ja nägime, et see oli pooleldi vett täis. See tegi Alfredi kurvaks. Otsustasin, et aitan paadi veest tühjendada, aga libisesin ja kukkusin, tehes end läbimärjaks. Alfred vaatas mulle otsa ja avaldas arvamust, et ta kahtleb, kas riskib minusuguse meremehega kalale minna.
Kuna ma olin niikuinii läbimärg, ei olnud meil enam midagi kaotada. Alfred ronis vaevata paati ja ma aerutasin järve keskele. Nagu me sinna olime jõudnud, nägin ma tohutuid tormipilvi lähenemas. Sel hetkel ma taipasin, kui kergelt kaks vana meest võivad järvel vanas lekkivas paadis hätta sattuda, kui neil pole kaasas päästeveste. Mõtlesin, et kui juhtub nii, et Alfred peaks uppuma ja mina mingil viisil pääsema, siis kuidas ma selgitan teistele, et see ei olnud ette kavatsetud?
Hakkasin vastu tuult tagasi kaldale aerutama. Õnnetuseks suutsin paadi aga kõrkjatesse ajada. Nüüd haaras Alfred aerud enda kätte ja ma nägin, kui lihtsalt kõik tema käes käis, nii et peagi olime õnnelikult kaldal. Alfred oli ju oma sõiduvees, mina aga olin sel alal diletant.
Kui olime oma seiklusrikkalt teekonnalt tagasi koju jõudnud ja mina sain uhkustada, et tõin Alfredi elusalt ning tervelt maale, märkas Heli, et mina olin läbimärg ja Alfredil polnud häda midagi. „See on täpselt minu Viido!“ tegi Heli kokkuvõtte.
Viido Polikarpus
