Eelmisel aastal rannalt leitud hülgepoeg.
Foto: Lilli Tölp/PM
Kalendri järgi on Eestis talv, aga põllul tärkab vili, puud on pungas ja talveund magama pidavad loomad tuterdavad uimaselt ringi.
Hülgeuurijana tuntud merebioloog Mart Jüssi, kes 30 aastat on hüljeste talviseid toimetamisi jälginud, kinnitas Postimehele, et tema sellist jaanuari ei mäleta, kus taliharjapäevaks, 14. jaanuariks pole Väinamerel ja Pärnu lahel jääkatet.
“Arvatavasti hüljestele olulist jäist elupaika sel aastal merre ei moodustu,” ütles Jüssi.
Väljasuremisohus viigerhüljeste kestlikkuse seisukohast on jää olemasolu äärmiselt oluline.
Seal veedavad pojad esimesed elunädalad.
Rannal on abitud viigripojad kerge saak kiskjatele.
Rebased, koerad ja kotkad teavad hästi, kuidas need loomad maitsevad.
Jüssi mäletab, et 2008. aastal, mil jää mõttes oli Pärnu lahel umbes sama seis, söödi mõne nädalaga ära kõik siin sündinud viigripojad.
Inimesed teevad uudishimutsemisega ka hülgepoegadele pigem kahju kui kasu.
“Viigriemad ei pääse sünnitamisest, nad on eelmisest kevadest peale oma poega kandnud.
Jää puududes võib mõni neist minna kummalistesse kohtadesse: roostikku, paadi alla või isegi sadamasilda,” rääkis Jüssi.
Hülgeuurija hinnangul võib Eestis olla mitusada sünnitavat viigrit. “Viigripoegi märtsis võib ilmuda kuhu iganes, emaga ja ilma.”
Hallhülged lähevad saartele poegima, nemad saavad paremini ka jääta hakkama.
Kuna hülged on truud sünnipaigale, tulevad tuhanded hülgeemad just Liivi lahte poegima.
“Tavalisel talvel läheb vaid paar vasikat 100st “aia taha”. Kotkad söövad nad ära või nad vajuvad põhja.
Nüüd saame omale sadu “aiataguseid”, keda nälg ja nõrkus ajavad liivarannale puhkama ja kala püüdma sealt, kus kergem – kalapüünistest,” sõnas Jüssi.
“Väga paljud neist kaotavad selle käigus elu. Kuid palju sellest ei räägita, aga süveneb kuvand hülgest kui ahnest kiskjast.”
Kui talvekülma ja merejääd sel aastal ei tule, siis võib tekkida Eesti randades täismõõduline looduskatastroof, millele vastu astumiseks puudub valmidus.