Viido oma tütretütrega
Viimati olin ma New Yorgis kaks aastat tagasi, kui mu tütar Maarika abiellus George Sterlinguga. Pulmatseremoonia kaunis katedraalis oli imeilus. Erilist heameelt tundsin aga siis, kui George helistas mulle ühel pimedal talvisel keskööl – Eesti aja järgi – ja teatas, et ma saan vanaisaks. Laps pidi sündima septembri lõpus sel aastal. Just samal ajal pidi minu keskkooliaegne klass tähistama 50 aasta möödumist kooli lõpetamisest.
Ma pole kunagi ühelgi klassi kokkutulekul käinud, seda tuhandel põhjusel. Olen kuskilt lugenud, et tegelikult on mõttekas hakata neil kokkutulekutel käima alates kahekümne viie aasta möödumisest. Enne seda saadakse kokku vaid selleks, et näidata teistele, mida ollakse elus saavutanud. Uhkustatakse oma naiste või meestega, sõidetakse kohale kallite autodega ja esitletakse visiitkaarte, millel ollakse silmapaistvate tiitlitega töökohtadel.
Pärast kahekümne viie aasta möödumist ollakse elanud läbi tõusud ja mõõnad, nii äris kui eraelus on selleks ajaks olnud nii edu kui läbikukkumisi. Need, kes pole oma unistusi suutnud täide viia, tavaliselt kohale ei tule. Minu jaoks on aga juba see, et ma olen viiekümnendaks tähtpäevaks elus, suur kordaminek!
Vastasin kokkutuleku korraldajatele kohe, et osalen, aga siis tuli kaks asja vahele ja muutis mu plaane. Esiteks tuli mulle külla minu vana hea sõber Peter Feldman, kes õppis minust aasta eespool, oli oma kokkutulekust osa võtnud ja ma nägin ka videot sellest. Video, millel olid need inimesed, keda ma olin viimati näinud lastena ja kes olid minust vaid aasta vanemad, nende seas ka minu vend Kaido, üllatas mind tõsiselt. Ma ei tundnud paljusid äragi! Ka ei mäletanud ma nende nimesid. Aga need, keda ma mäletasin, olid nii palju muutunud, et see pani mind tõsiselt mõtlema. Ma mõistan nüüd oma ema, kes ei tahtnud eakana enam end peeglist vaadata.
Ta ei soovinud ka pikka aega Eestisse tulla, sest kartis oma ilusaid mälestusi rikkuda. Ta kartis näha oma head sõbrannat Lulud vana naisena, parem oli hoida silme ees pilti nooruslikust ja kaunist tütarlapsest. Ta ei soovinud avastada, et puud tema koduaias ei olegi nii varjupakkuvalt ilusad, nagu nad olid – ja kas neid üldse enam alleski on.
Teiseks põhjuseks, miks mu plaanid muutusid, oli see, et üks mu hea sõber soovitas mitte lennata lapselast vaatama otsekohe samal päeval, kui ta sünnib, sest noorel emal on tema esimese lapsega niigi palju tegemist. Selle peale ei olnud ma enne mõelnudki.
Ja äkki ei olnud mõte lennata septembris New Yorki enam üldse tore mõte. Nii lendasingi ma New Yorki hoopis oktoobri keskel.
Lend läks viperusteta, aga kohe teisel päeval jäin ma haigeks! Ma ei tea, kust ma pisiku sain, aga ma tean seda, et kõik on praegu ärevil ja kardavad Ebola-viirust. Nii ei taha ma praegu külastada mitmeid oma sõpru, kellel on kas olnud mingi operatsioon või kes ei tunne end praegu eriti hästi. Ja muidugi pole praegu hea mõte olla kogu aeg oma tütretütre juures. Jään tema juurde pikemaks ajaks siis, kui palavik on möödas.
Ja küll lõpuks saan kokku ka kõigi oma lähedaste ja sõpradega New Yorgis. See võtab lihtsalt natuke aega.
Viido Polikarpus
