Üks demokraatlike riikide puudustest – kuigi lehelugeja elukogemus võib minu omast erineda – on, et sa võid ju valimas käia, kuid on päris ime sündinud, kui peaksid kasvõi kord iga mõnekümne aasta tagant saama sellised poliitikud riiki juhtima, kelle maailmavaade ja käitumine kattuvad suuresti sellega, mida oleksid ise soovinud. Või olen ma haprakene, nagu muinasjutust tuttav printsess herneteral? Ei sobinud eriti Trump (tema olemuse ja osalt tema prioriteetide pärast) ja veel vähem soovib siinkirjutaja Bidenit koos “kompaniiga”.
Siiski võiks meid rõõmustada ühe äsja Läti meedias avaldatud intervjuu üks aspekt, mille käigus USA endine suursaadik Eestis Polt ennustab seda, mis hakkab ilmselt juhtuma transatlantilistes suhetes – aga ka USA ja Balti riikide suhetes – nüüd, kui Joe Biden asub Valges Majas. Robert Polt usub, et Riigidepartemang muutub jälle professionaalseks ja et Washingtoni suhted oma liitlaste ja sõpradega peaksid paranema. Et USA ei jää enam passiivselt noogutama Moskva võimutsemiste peale eri paigus väljaspool Venemaad. Polt ütles ka: “Euroopa võib arvestada sellega, et USA pühendub kaljukindlalt NATOle”.
Peaaegu müstiliselt mõjub see, kuidas Eesti ja Ameerika poliitilised arengud näiksid mingis osas nagu sünkroonselt kulgevat. Kui USAs sai äsja “kinga” Donald Trump, siis meil siin trügiti-müksati valitsusest ehk Stenbocki majast äsja välja kaks varasemat koalitsioonipartnerit erakondade Isamaa ja EKRE näol.
EKRE ja trumpistid – mässumeelsed kristliku orientatsiooniga ja “parketikõlbmatud populist-seltskonnad”, kellest oli vaja lahti saada, maksku mis maksab. EKRE “nuhtlus” visati ühe sujuva liigutusega üle parda. Plaani niimoodi talitamiseks on nähtavasti pikemat aega peetud. Koos sellega sai kabelimatsu ka kavatsus korraldada Eestis abielureferendum.
Võimutüüri juurde – nagu välk selgest taevast – ilmusid Reformierakond ja Keskerakond. Selle kombinatsiooni algjuured ulatuvad tagasi perestroika, Rahvarinde ja möödunud sajandi laulva revolutsiooni aegade hämarusse. Stagnaaeg oleks nagu tagasi tulnud.
Paljude silmis kujutab sellise valitsuse moodustamine endast mefistolikku ning ennastkahjustavat “võitu” Reformierakonna ja selle juhi, uue peaministri Kaja Kallase jaoks. 43-aastasesse juristiharidusega Kallasesse võiks osalt suhtuda kui tema isa, kunagise peaministri Siim Kallase mantlipärijasse. Selles isas ja tütres võiks ka näha mingisugust nõukogude varemeist tõusnud eesti valitsejatesugu.
Viis, kuidas Eestit juhitakse, nihkub nüüd märgatavalt eemale rahvuslusest, kuigi rahvuslus Isamaa ja isegi EKRE moodi on praktikas osutunud lahjavõitu värgiks. Oleme tagasi minemas erinevate globalismide poole. Reformierakond, kelle juured asuvad perioodis, mil “reformeerunud” kommunistid hakkasid lääne kombel mateeriat jahtima, on jõuliselt kaldu Brüsseli ja tänapäeva Euroopa liberaalsete väärtuste poole. Keskerakond on aga pigem “nõukalaadse” internatsionalismi kehastus või koguni selle produkt.
Kui küsida, millest võiks meil kahju olla, värskelt sündinud situatsiooni vaagides, vastab siinkirjutaja: sellest näiteks, et Riina Solmani (Isamaa) rahvastikuministri koht kaotatakse. Pr Kallase suhtumine sellesse on lausa põlastav olnud. Koos tolle moodustise kadumisega võib ka nõrgeneda Tallinna-poolne ots sillast, mis on ühendanud võõrsil elavaid eestlasi oma isade ja emade maaga. Kahju on Urmas Reinsalu (Isamaa) lahkumisest välisministri kohalt, mida ta on sageli tublisti edendanud, ka kui ta pole oma täit potentsiaali seal saavutada suutnud. Hale hakkab, et Riigikogu esimehe kohalt taandus nüüd Henn Põlluaas, kes on üldjoontes üks kõige “normaalsematest” EKRE peadest, olles seisnud järjekindlalt ka Tartu Rahu kestmise eest.
Ligi pooled uue “lineup’i” ministreist on naissoost, peaministri portfell kaasaarvatud. Kuna pole välistatud, et Kadriorus jätkab peaaegu aasta lõpuni veel üks jõuline naisisik president Kaljulaidi näol, on rahvusvahelisel meedial nüüd põhjust kirjutada sooliselt eeskujulikust Eestist ning jälle ka maast, kus rakendatakse nooremapoolseid inimesi riigi juhtimise etteotsa. Ühe või teise inimese sugu ei peaks aga määravaks olema. Ei loe mis värvi kass on, kui see hiiri püüab. Olulised on töö tulemused.
“Pomm istmiku all”, kui laenata üht fraasi Kuku raadio Keskpäevatunni saatejuhtide suust, kujutab endast aga riski, millele uus peaminister on läinud, lüües käed tuntud korruptantidega.
Põhjuseks peaminister Jüri Ratase ootamatuks tagasiastumiseks jaanuari algul oli kahtlustuse esitamine politsei ja prokuratuuri poolt Ratase alluvatele Keskerakonnas, seda seoses ühe järjekordse korruptsiooni järgi lõhnava looga, mis on seotud magusa suure maatüki nn “arendamisega” otse Tallinna reisisadama südamikus. Käesolev kirjutis peab paraku ruumipuuduse tõttu jätma loetlemata Keskerakonna paljud hämarad lood.
Peaminister Kallase, kes ei jäta alati osava ja enesekindla poliitiku muljet (ning kelle üle on viimastel läbirääkimisteks kulunud päevadel kippunud domineerima jõuline ning kohtumistel ajakirjanikega Kallase peale korduvalt silmi pööritanud tuntud keskerakondlane, alles hiljuti ministri kohalt tagasi astuma pidanud Mailis Reps), tahtmine pääseda lõpuks võimule on nii suur, et teda ei heiduta isegi eelseisvad kohtuasjad, kus tema valitsuspartneri renomeed võidakse uuesti läbi pori lohistada. Nii see praegu paistab. Kui jätta kõrvale hädad koroonaviirusega, siis meie meedia jaoks pole paar nädalat järjest sisuliselt muud teemat eksisteerinud, kui mure korruptiivsete eesti poliitikute pärast. Säh siis “maiuspalasid” siia akrediteeritud diplomaatide ja Eestis pesitsevate väliskorrespondentide jaoks! Me rahva suutmatus räpaseid ja jultunud poliitikuid rajalt maha võtta on viinud nüüd selleni, et Eestile on rahvusvahelise avalikkuse silmis külge jäänud väikese Põhja-Euroopas asuva kroonilise korruptsioonipesa kuulsus.
