Eestis sündinud helilooja ja plaadiprodutsent Ms Madli tõdes intervjuus ERR kultuuriajakirjanikule Tõnu Karjatsele, et New Yorgis läbi löömine oli üpris keeruline ja väga palju tööd nõuab just koostöövõrgustiku loomine – andega üksi väga kaugele ei uisuta.
Ms Madli on Eestis sündinud helilooja ja plaadiprodutsent, kes võitis 2015. aastal New Yorgis iStandardi produtsendiesitluse. Sellele järgnenud “Beast of the Beats” rahvusvahelisel konkursil sai ta kolmanda koha. Sellele on aga järgnenud veel mitmeid showcase’e ja koostöid artistidega, nagu Bink!, 808 Mafia, The Olympiks, Anett, Fred the Godson ja Major Seven. Ms Madli on teinud helitaustu ettevõtetele nagu AirbnB ja Planned Parenthood, kirjutanud saatemuusikat suurtele televõrkudele HBO, History Channel, ABC jne.
Autor/allikas: ERR/erakogu
Tõnu Karjatse: Räägi endast, kuidas NYC-i sattusid, kuidas oled selles skeenes kohanenud.
Ms Madli: Sattusin siia juba üle 10 aasta tagasi. Peamine eesmärk oligi õppida muusika produtseerimist ja helitehnikat. Klaveripõhi oli all, aga mind just huvitas see nohikupool, tehniline pool. Eks ta on ikka päris kaua aega võtnud, alguses ikka mõtled, et mis seal ikka – paar aastat käid koolis ja küll siis hakkab minema, aga New Yorgis läbi löömine on üpris keeruline, sest siin on lihtsalt nii palju huvilisi koos ja konkurents küllalt tihe. Väga palju peab tööd tegema just selle koostöövõrgustiku loomisel, andega üksi väga kaugele ei uisuta.
Loevad suhted, loeb see, kui olla õigel ajal õiges kohas?
Jah, kindlasti. Anne on kõige alus, ka oskus ja hea muusikamaitse. Sellelt hakkad ehitama koostööd ja edasist karjääri, selles mõttes on vaks vahet, kas teha muusikat hobi korras või elukutsena. Minu eesmärk on olnud luua sellest elukutse ja siit tulenevalt peab rohkem tegelema turundusega, äriküljega, õppima raamatupidamist, inimestega suhtlemist, ka seda, kuidas olla teistega normaalne inimene ja ise normaalseks jääda.
Nii et alustasid siin vaid muusikalise hariduse ja suure tahtmisega?
Jah, praegu tagasi mõeldes oli see suhteliselt naiivne otsus või lüke, aga tõesti, mul ei olnud New Yorgis kedagi ootamas, vanemad toetasid, aga pidin siiski omal käel hakkama saama nii majanduslikult kui ka muidu. Kui praegu tagasi mõelda, siis kahtlen, kas viitsikski uuesti ette võtta aga tollal oli huvi ja hakkamist ja praegu on hea meel, et olen endast siin midagi n-ö teinud.
Üks viimaseid tellimusi, mis said, tuli Google’ilt?
Jah, tegin Women’s Impact Challenge’i helitausta Google.org leheküljele. See oli erinev mu tavategemistest, ma teen üldse vägagi erinevat laadi muusikat, siin New Yorgi Eesti kultuuripäevadel mängisin hiphopi ja popmuusika DJ-set’i, aga üldiselt olen õppinud klassikalist muusikat ning mulle meeldib teha ka televisiooni orkestratsioone ja contemporary orchestral fusion’i laadis teoseid, kriminaalsarjade taustamuusikat, History Channelile, Google’i töö oli üks sellistest, mis on teisest äärmusest. Mulle meeldib võtta selliseid väljakutseid ja see on olnud mul üks viimase aja suuremaid töid.
Leidsid nad sind tänu eelmistele töödele, üks asi kasvatab teist?
Absoluutselt. Kui keegi küsib, mis on edu valem, mis ma peaks ette võtma, siis see ongi nii, et üks asi, mis ma kümme aastat tagasi tegin, viis järgmisele postile, sealt edasi keegi küsis midagi, keegi vastas ja keegi soovitas – see ongi selline võrgustik. Viis-kuus aastat tagasi võtsin tõsiselt ette igasuguseid võistlusi, üle-Ameerikalisi konverentse, võrgustikke, kuigi olen täielik introvert ja suhtlemine ei ole minu tugevaim külg, aga ma lihtsalt tundsin, et pean hakkama kuidagi selle äripoolega tegelema, kasvatama võrgustikku ja ma tunnen, et sellest on olnud hästi palju abi. Ma lihtsalt sundisin end üle toa minema ja küsima, mida teete, siin on minu kaart. Lavale läksin esinema täiesti vastukarva, aga see on end täiesti ära tasunud.
Kas varsti tuleb ette see piir, et pead endale palkama abilisi ja saad ise loomingulise poolega töötada?
Jah, see piir on tegelikult juba käes. See tuligi kuidagi üle öö. Esmalt imestasid, et miks ei lähe vedama ja kui läks, siis oli kõike ülepea ja ei jõudnud asjadega hakkama saada. Mul on juba oma meeskond, sealjuures ka laulukirjutajaid ja teisi produtsente, kellega ma koos oma asju teen.
Võid sa välja käia ka mingeid nimesid, kelle kaudu sind otsida või tunda?
Enamik asju, mida olen teinud, ongi televisioonis ja netis – Google, History Channel, ABC, kõigis neis telekanalites paljudes saadetes siiski midagi minult on. Ega ma ausalt öelda isegi ei tea enam, autoritasude järgi vaatad, kus midagi on olnud. Aga see mulle väga meeldib, mulle meeldib see korporatiivne pool isegi rohkem kui tavatöö artistidega. Koostööd olen teinud ka Eesti artistidega – Reketiga, Anettiga, praegugi paar asja veel soolas. Ja muidugi olen avatud igasugustele pakkumistele. Teen, mida vaja ja mis meeldib.
Mis suunas sa ise tahaksid edasi minna? Kas tuleb ette juba järgmine etapp, mida oled tahtnud aga pole saanud teha?
Mulle meeldib heli loomine kui selline – sound design (helikujundus) ja ma olen saanud seda veidi teha sample pack’idena. Seda saab kuulata sellistel lehekülgedel nagu splice.com, sounds.com, kingswaymusic – seal ma saan katsetada helide ja helikujundusega ning mulle meeldib rohkem aega võtta millegi loomiseks, mitte niivõrd tähtaja peale millegi tegemiseks. Sest sel juhul sa teed selle tellimuse küll hästi ja südamega, aga sa ei saa eksperimenteerida. See nohiku pool istub endiselt sees, et tahaks võtta suvalise programmi ja selle kallal nokitsema hakata ilma selleta, et mingi tähtaeg kuklas põleks.
Mida on tähendanud see, et New Yorgi Eesti Majas kultuuripäevadel esineda?
See on mulle suur au. Ma olengi siiani kõrvaklapid peas oma asju ajanud ja see oli mulle suur üllatus, et keegi pani Eesti poole pealt mind tähele. Tihenenud on ka kontaktid Eesti artistidega ja see on meeldiv, sest Eestis on palju andekaid inimesi.
Mida see aasta veel toob, saad oma plaane paljastada?
Hästi palju on juba tööd tehtud, üle 30 loo, aga enamik on läinud telesse või reklaamidesse, kuid ma hoiduks enne oma plaane paljastamast, kuni pangatšekk pole laekunud.
ERR
