Eestis levis 40 kiri omakirjastuslikult. Väljspool Eestit ilmus kiri esimest korda 10. detsembril 1980 Eesti Päevalehes Stockholmis, järgmisel aastal ka ajakirjas Tulimuld 1981, nr 4. Hiljem levitati kirja ka inglise keeles. Eesti üldsuseni jõudis kirja tekst eeskätt välisringhäälingu saadete kaudu. Vabadusraadio Münchenis avaldas kirja oma saateis täies mahus kõigepealt 11. detsembril 1980 ja kordas hiljem ka teistes keeltes. Ameerika Hääl Washingtonis tegi üksikasjaliku ülevaate 23. detsembril 1980. Enamik 40 kirja käsikirjalistest koopiatest olid mahakirjutused eetrist. Kirja tõlkis inglise keelde Jüri Estam. Eestis ilmus kiri esimest korda ajakirjas Vikerkaar (1988, nr 7) koos Rein Ruutsoo ja Lembit Valdi kommentaaridega. Foto: Rootsi Eesti Päevaleht / Digar
28. oktoobril 1980. aastal sündis “Avalik kiri Eesti NSV-st” ehk 40 kiri. 40 kirja pani Andres Tarand posti 4. novembri hommikul kell veerand üheksa.
Kiri trükiti president Konstantin Pätsu endises köögis ehk botaanikaaia teadusdirektori kabinetis.
Sirje Kiin, Rein Ruutsoo ja Marju Lauristin rääkisid rahvusringhäälingule 40 kirja tähendusest 40 aastat tagasi ja tänapäeval.
Marju Lauristin, Tartu ülikooli emeriitprofessor
Kirja esimese versiooni koostas kirjanik Jaan Kaplinski ja üheks ajendiks olid Tallinnas toimunud noorterahutused.
Pärast seda, kui oli näha, kuidas miilits jõhkralt neid noori vaenas, tuli Kaplinski minu juurde ülikooli ja rääkis, et temal on tekkinud niisugune mõte, et ei saa nii, et noored protestivad ja järgmine põlvkond on vait, et me peame ka midagi tegema ja et tema on mõelnud, et tuleks kirjutada avalik kiri.
Mul oli väga niisugune hää vaba inimese tunne, kui ma kirjale alla kirjutasin, hoolimata kõigest, mis see kaasa võis tuua.
40 kiri oli märgiline ka seetõttu, et tegemist oli üleüldse esimese korraga nõukogude süsteemis ja olukorras, kus eestlased said massiliselt meelt avaldada.
Seda võib isegi võrrelda sotsiaalmeediaefektiga, sest kiri levis tõesti sõprade ja tuttavate vahel ning enam ei olnudki võimalik kokku lugeda, kui palju neid eksemplare üle Eesti levis.
Minulegi jõudis kiri tagasi teistest võrgustikest ja ringidest.
See oli esimene massiline protest nõukogude süsteemi vastu.
Vajadus eesti keelt kaitsta ei ole ju kuhugi kadunud, ainult vahe on selles, et praegu annab eesti keel mitmeid positsioone ära inglise keelele vabatahtlikult ja väga paljuski ka ärilistel kaalutlustel.
Näiteks mind väga häirib see, kui ma lähen mööda Tartu tänavat ja ühe sildi peal on lounge ja teise sildi peal shot jne jne.
Keegi pole ju sundinud neid ingliskeelseid nimesid kasutama.
Kirja ei saa enam kirjutada, sest siis kirjutaks eesti rahvas iseendale, aga ma arvan, et kõik, ka ettevõtjad, peaksid selle peale mõtlema ja muidugi võiks keeleinspektsioon karmim olla.
Sirje Kiin, kirjandusteadlane, üks kirja autoritest
Kiri on aktuaalne endiselt nii tervikuna kui ka ideede kaupa, mida see kaitseb ja mille eest seisab – eesti keele kasutusõiguste eest, sest see on eesti identiteedi alus.
Aga seal on olemas ka harmoonilise ühiskonna idee, kus ükski rahvusrühm ei tunne end ohustatuna ega solvatuna, see kajastub kõige paremini lõpulõigus:
Nemad saavad oma ohutunnet vähendada sellega, kui nad õpivad ära riigikeele ja teavad ning tunnevad selle maa ajalugu, kus nad elavad.
Rein Ruutsoo, Tallinna ülikooli emeriitprofessor
Praeguse Eesti ja võõrvõimu teeninud vägivallarežiimi sünnitatud probleemide poliitilised taustad ja allikad on põhimõtteliselt erinevad.
Sellest vaatenurgast ei saa kategooriliselt nõustuda nende ühiskondade vahel sirgjooneliste paralleelide tõmbamisega.
Kuid meie tollases pöördumises leidub mitmeid üldisemat laadi, Eesti rahva kestlikkuse eeldusi n-ö üldsotsioloogilises või maailmavaatelises võtmes sõnastatud ettepanekuid.
Mõelduna hoopis tähenduslikumana, kui üksnes nõudmisena tollastele võimuritele – tegelikult mõelduna ehk juhisena meile kõigile –, annavad need tollal paratamatult avalikuks kirjaks vormistatud päevapoliitilisele pöördumisele kestvama tähenduse.
Algselt pärinevad need Jaan Kaplinski poolt koostatud pöördumise alustekstist, mis kandiski pigem filosoofilise essee ilmet.
Meie “kirja” lõpulausel – mis on peaaegu sõnasõnalt laenatud Kaplinskilt – on manifestile omast kaalu.
Olen seda meelt, et selle sõnumlikkusel on Eesti poliitilises elus kohta veel ettenähtavatel aegadel.
Olgu need mõtted siin siis ära toodud. “Rahvuslikud konfliktid võivad kergesti viia usaldamatuse ja viha eskalatsioonini ja muuta võimatuks ühiskonna rahuliku arenemise.
Seda saab tagada ainult kõigi siinsete rahvusrühmade koostöö.
Sellepärast peame möödapääsmatuks tekkinud olukorra ausat ja sügavat analüüsi.
Me soovime, et Eesti saaks ja jääks maaks, kus ükski inimene ei peaks tundma solvanguid ja takistusi oma emakeele või päritolu pärast, kus rahvusrühmade vahel on mõistmine ning pole vihkamist; maaks, kus valitseb kultuuriline ühtsus mitmekesisuses ja keegi ei tunne oma rahvustundeid solvatuna või kultuuri ohustatuna.”
Loe tervet “40 kirja” teksti https://tinyurl.com/y67ogkuy
