16. novembril Moskvas toimunud saksa-vene valitsuskonsultatsioonid, nimetatud Peterburi dialoogideks, algasid lahkhelidega, sest nädal enne üritust tekitas Bundestag oma Venemaa-kriitilise resolutsiooniga Kremlis pahameelt.
Kristlik-demokraatide ja kristlik-sotsiaalse liidu (CDU/CSU) ning liberaalide (FDP) häältega vastuvõetud avalduses toodi esile mure Venemaa arengu pärast diktatuuri suunas. Suursaadik Vladimir M. Grinin ütles telekanal ZDF uudistesaates “Heute”, et konstruktiivne kriitika on alati teretulnud, kuid just konstruktiivsust ta resolutsioonis ei leidnud: Talle tunduvat, et saksa rahvaesindajad ei tunne piisavalt vene seadusandlust:
“Mitmed asjad, mida nad oma avalduses nõuavad, on juba praktiliselt sisse viidud või on ettevalmistamisel”. Samas teatas Kremli saadik, et saksa valitsuse Venemaa volinik ja resolutsiooni algataja Andreas Schockenhoff (CDU) on tema kodumaal Liitvabariigi ametliku esindajana persona non grata.
Kuid Angela Merkel ei lasknud ennast tõusnud tormist heidutada, ta reisis enesekindlalt Moskvasse, vedades kohvris kaasas kriitikapirukat. Kingitus ei olnud aga küllakutsujale meeltmööda, seda oli selgelt näha Putini jäises miimikas. Kuid kes ootas, et president hakkab, nagu tema saadik Berliinis “urisema”, pidi pettuma. Võib-olla sundis Kremli peremeest seekord vaikima lihtsalt tema haigus, sest ajaloolise palee uhkesse peosaali jõudis riigipea tugevasti longates. Oletatavasti tegi iga liigutus Putinile haiget ja tema kogu energia kulus valu peitmiseks avalikkuse eest. Ennast meelsasti sportliku ja energilisena esitlev president on teatavasti juba pikemat aega haiguslehel ega lahku oma koduresidentsist tööle Kremlisse. Kõik külalised võtab riigipea vastu oma privaatses lossis. Ja kuigi Putin tegi Merkeli puhul erandi, siis ühine konverents peeti istudes – seda pole varem kunagi juhtunud!
Pealegi andis Vladimir Putin seekord kuidagi vabatahtlikult peaosa rolli üle oma saksa sõbrannale ja resoluutne liidukantsler hakkaski kohe siira otsekohesusega tühjendama presidendile oma südant. Saksamaa vaatavat suure murega Venemaa poole, kus Putini kolmanda ametiperioodi ajal on hakatud oppositsiooni ülikarmide seadustega kõrvaldama.
Kreml reageerib tundlikult kriitikale Läänest
Kremli juhtkond omakorda reageerib üha tundlikumalt Läänest tulevale kriitikale. Eriliselt, kuna demokraatia õppetunnid tulevad võlgades virelevast Euroopast. Venemaa on ammu unustanud ajad, mil Mihhail Gorbatšov käis Saksamaal raha kerjamas. Sedavastu pole Kremlis unustuse hõlma vajunud avalikud tulivihased debatid inimõiguste üle välisministrite Guido Westerwelle ja Sergei Lavrovi, kuid ka Merkeli ja Putini vahel aastal 2007. Olukord on sellest ajast alates ainult halvenenud ja tõenäoliselt ei julgeks tänapäeval isegi Gerhard Schröder korrata oma kurikuulsat ütlust, et Putin on pesuehtne demokraat.
Sellest tulenevalt möödusid tänavuse kohtumise ping-pongi algusetaktid küll diplomaatiliselt, kuid sõnanapilt. Mõlemad pooled justkui “nuusutasid” enne lahingu käivitamist üksteist. Dialoogi alustas Merkel sõbraliku ütlusega: “On ju vahva, et vastuolulised debatid toimusid juba enne konsultatsioone. Pealegi on diskussioonid alati esimene samm edusammude, muudatuste ja positiivse arengu suunas.“ Kohe lõi Putin „palli“ tagasi saksa külalise suunas öeldes, et suhted ei olevat sugugi mitte sünged, tehes samas noomituse ühele publiku hulgas istuvale Gazprom-mänedžerile, kes seda väitis.
Nüüd sai mäng hoo sisse, soojendusfaas oli lõppenud. Ping-pong pallid hakkasid liikuma edasi-tagasi juba tunduvalt kiiremini. Merkel otsustas võtta esile järgmise hella teema – kohtuotsuse punkbänd Pussy Rioti vastu. Putin vastas väitega, et grupp on võtnud osa antisemiitilisest aktsioonist, millest läänes üldse ei räägita. Samuti tõi president esile, et Saksamaalgi karistatakse huligaanitsemise ees kirikus. Liidukantsleri näost oli võimalik lugeda välja kerge üllatusmoment, kuid ta jätkas oma rünnakut öeldes, et tema kodumaal ei mõistaks keegi noori naisi kaheks aastaks töölaagrisse. Hiljem tõi delegatsiooni liige Ralf Fücks Heinrich-Böll-fondist esile, et küsimus oli protestiaktsioonis võõramaalasteviha ja homofoobia vastu, mille ühenduses viis grupi daami “poosid” üles stereotüübid. Üheks nendest oli “homoseksuaalne juut”.
Järgmisena tõi saksa valitsusjuht esile Venemaa sõna- ja organisatsioonivabadust puudutavad restruktiivsed seadused, need irriteerivat demokraatlikku maailma. Kremli valitsejalt tuli nüüd vastu, et saksa viiel liidumaal puuduvat ikka veel informatsioonikaitse seadused ja rahvusvahelistes organisatsioonides ei ole naistel samu õigusi kui meestel. Merkel võlus seda kuuldes näole väsinud naeratuse. Emalikult manitsedes ütles ta, et venelased ei peaks võtma kriitikat nii isiklikult: “Kui mina oleksin iga kord solvunud, siis poleks mul võimalik valitseda kolme päevagi.“ Liidukantsler hak-kas nüüd kasutama taktikat: rünnak on parim kaitse: „Erinevate arvamuste ees ei peaks keegi tundma hirmu. Tegelikult ei olevat olemas ei „standardvenelast” ega ka mitte „standardsakslast” ehk pole olemas inimesi, kes kõik oleksid ühel ja samal arvamusel. Seepeale segas Putin vahele: “Muidugi on olemas “standardsakslane”, see on proua liidukantsler.“
Kristlik-demokraat ei soovinud aga jätta viimast sõna presidendile: “Meie suhe ei parane sellest, et me lükkame prügi vaiba alla“, ütles ta eneseteadvalt. Selle ütlusega viitas poliitik sellele, et sinasõbrad „Angela“ ja „Vladimir“ tunnevad üksteist juba mitmeid aastaid ja karmina tunduvatest sõnadest hoolimata teavad mõlemad, kus on piir. Merkel räägib vene ja Putin saksa keelt. „Teie president ei ole suule kukkunud. Ta ütleb otse välja, mis talle ei meeldi,“ lõi Merkel „palli“ seekord publikusse. Seljavalude käes virelev muidu nii teravmeelne riigipea pidas paremaks jätta vastuse võlgu. Ja liidukantsler märkas, et kuulajad on esitanud küsimusi ainult temale. Ping-pongi lõpetuseks tõmbas väsinud Kremli peremees otsad kokku: „Ma korraldasingi asja nii, sest me kõik soovisime kuulda teie arvamust. Minu arvamust teavad kohalolijad niikuinii.“
Ühisel pressikonverentsil tegi Putin naljaviluks veel ettepaneku vahetada järgmiste jalgpalli MMi ajal koondiseid: saksa meeskond stardiks Venemaa trikoodes ja vastupidi. Kuid nüüd oli suure jalgpallfänni Merkeli kannatus lõppenud: “Ma soovin teema jalgpall juures selgelt teatada, et ma ei nõustunud selle ettepanekuga.“ Seda öeldes ei liikunud liidukantsleri näos ükski lihas.
Käesolev visiit oli Merkeli esimene peale Putini valimist uuesti presidendiks. Liidukantslerit saatsid Moskvas kaheksa ministrit, kolm riigisekretäri ja majandusdelegatsioon. Konsultatsioonide käigus sõlmiti leping viisatingimuste kergendamiseks noortele ja miljardite suurused kaubanduslepingud, mh telliti firmalt Siemens vedureid.
Omavahel rääkisid liidukantsler ja president Süüria konfliktist ja olukorrast Lähis-Idas. Merkel toonitas, et sakslastele on Venemaa edu südamelähedane. Kuid omavaheliste suhete juurde kuulub ka kriitika, mõnikord isegi riid.
"Peterburi dialoog" on initsiatiiv, millele panid aluse endine liidukantsler Gerhard Schröder ja Vladimir Putin. Esimesed saksa-vene valitsuskonsultatsioonid toimusid Peterburis 2001. Kohtumised toimuvad vaheldumisi Saksamaal ja Venemaal.
www.petersburger-dialog.de (ka vene keeles)
Aino Siebert
