Riina Kindlam, Tallinn
Tähelepanelik liikuja märkab ka tuttava raja ääres üllatusi. Vähemkäidud tiir annab aga avastusrohkusega tiivad – võiks öelda, et tiiru tiivad. Eriti kui on kevad, liiguvad veed ning pea kohal rändlindude parved. (Tiir on pikkade kitsaste tiibade, harkis saba ja lühikeste jalgadega väike veelind, ingl. tern).
Suurel reedel tegime kolme põlvega, laps, ämm ja mina, väikese autotiiru. Tiir algas Kohtla-Järvelt, kus ämm talvitub ja suundus lõunasse Peipsi põhjaranniku poole. Ega siis niisama, sihiks oli ikkagi kalmistu Mäetagusel, nagu igal kevadel.
Natuke enam kui poole tee peal pöörasime siiski tuntud teelt paremale. Varasemast otsingust selgus, et siin võib veel pulbitseda nn nõiakaev. Kõige tuntum selline on Tuhala nõiakaev Harjumaal – ajutine tõusuallikas Tuhala karstiala (karst ka saksa- ning inglise keeles) läbival maa-alusel jõel. Ida-Viru Ratva külas on suurvee ajal taoline pulbitsemiseni inimese ja looduse koostöö. Pigem võiks öelda, et maa sees oleva kahe 40 meetri pikkuse toru eesmärgiks on korrastada nüüdseks suletud Viru põlevkivikaevanduse poolt ära rikutud looduslikku tasakaalu. Puuraugud võimaldavad vanadesse kaevanduskäikudesse kogunenud veel maapinnale tõusta. Nende puudumisel uputaks liigvesi kevaditi kohalikke põlde ja metsi. Nüüd suundub vesi Põllualuse kraavist Ratva ojja.
Teine taoline lausa kolme veesambaga kevadime on Ratvast kirdes Kose külas. Sealsetest Sanniku toruallikatest tõuseb liigvesi suletud Ahtme kaevandusest Sannikojja, ning need vohasid alles nädala eest.
Suurel reedel ei peaks tööd tegema. Rohigi ei kasva. Ei kasvanud tõesti – ümbritsevad põllud olid veel lume all. Tegemist oli siiski ainsa päevaga, kui saime Mammat aidata tema äia ja ämma pere hauaplatsi koristamisel. Seegi oli kadunute austamine mõtlikul päeval. Üritasime väga vaikselt riisuda.
Tavaliselt liigume Mäetaguse kalmistul alatasa 90-kraadiliselt: väravast sisse, kabelist mööda ja raja lõpus paremale. Ning sama teed pidi tagasi. Viimasel lehtede vedamise tiirul põikasin aga rajalt kõrvale elupuude varju ja märkasin ennenägematut: suur kivitahukas ja lage plats ümbritsetud kõrge sepisaiaga. Vaist juba ütles, et tegu on kindlasti baltisaksa mõisaperega. Sisenesin raudvärava kaudu ja tajusin, et miski on kuidagi ebatavaline. Kivil on mõõka kujutav embleem ning kirjas: „Isamaa eest on jätnud oma elu Balti Pataljoni kaasvõitlejad”, millele järgneb 9 valdavalt saksapärast nime, kelle kõigi surmaaajaks on 1919. a. esimene pool. All ääres on tekst „Sie starben im Kampf für die Heimat.” (Nad surid oma kodumaa eest võideldes.) Ja väikselt all vasakus nurgas A. ED. JÜRGENS. „Kas see on taastatud kivi?” mõtlesin. Ei tundunud miskipärast.
Kultuurimälestiste register internetis andis teada: tegu on Vabadussõjas hukkunud Balti pataljoni võitlejate matmispaiga ja mälestussambaga. „Aleks. Ed. Jürgensi kivitööstuses valmistatud mälestussamba avamine toimus 27. septembril 1936. See Mäetaguse kalmistu monument on üks väheseid Vabadussõja mälestusmärke, mis elas üle kommunistliku hävituskampaania.” Aastatel 1921–1940 püstitati üle Eesti ligi 170 Vabadussõjaga seotud monumendi ning üle 120 mälestustahvli. Seega on tegu suurel reedel avastatud suure imega.
