Kelle pesad? Kuidagi kahtlane, et kaks lindu nii lähestikku pesa ehitaks, aga tegu võib olla linnuliigiga, kellel on harjumuseks koloonias pesitseda, nagu näiteks haigur (great blue heron), kormoran ehk karbas (cormorant), künnivares (rook) või hakk (jackdaw). Esimesed kaks kalastajat ihkavad veekogusid ning pesapuu taga on suisa Seitsmejärvemaa ehk Rõuge järvistu. Samas näitab teeviit, et siinsamas kõrval asub Ööbikuorg… Selle ime nimeks ongi Rõuge Ööbikuoru vaatetorn “Pesapuu”. Kuna kõrgeim kahest pesast asub maapinnast 30 meetri kõrgusel, on tegu siiski ilmselgelt müütilist laadi võro ööbiku ehk tsirk (t)sisaskiga, kelle n-ö kuldmuna öösel ülemises pesas helendab. Kes julgeb, võib pesadesse ronida. Hoiatussildid manitsevad, et alumise pesa piir on 15 inimest, ülemise 25 inimest ja tüve mööda ronigu korraga vaid 10 inimest. Ürgoru veerel, Liinjärve ääres on veel üks müstiline olend: töötav VESIOINAS! See on veetõste- ehk pumbaseade, (hydraulic ram), mis rakendab hüdraulilise löögi energiat ega vaja töötamiseks energiat väljaspoolt. Kasutamiseks sobib küllalt suure kaldega jõgi. Pealkiri on Paistust pärit vanasõna. Samast killast on “Oma pesa, kuldne pesa”, millega seoses meenub mõistagi “Oma tuba, oma luba”. Oma kuldses pesas võib unistada lennust, nagu ka laps oma “lubadega” toas sängis või kirjutuslaua taga. Kuid lendama õpitakse siis, kui rindu koguneb julgus sellest turvalisest keskkonnast välja vopsata. Vopsamine võib muidugi ka õnnetult lõppeda, parem on, kui on tiivad uhke sulestikuga lennuvalmis, aga kes seda teab, enne kui hüpe sooritatud? Tuleb usaldada oma sisemist häält, mis kõikide elusolendite puhul on õnneks instinkTIIVNE. “Ei saa inne linnata, kui siiva kasusõ” (Rõuge). Siib on lõunaeesti murretes tiib, kasuma võro keeles kasvama.
Ning siis hakkavad laulma Kukerpillid või Justament Jaan Tätte sõnadega ja Tõnu Raadiku viisistatud laulu “Tahan lennata” refrääni: “Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Tahan lennata, aga näe, kardan kokkupõrget. Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgelt. Tahan lennata – kuigi kindlam on vaadata lendamas tuvi või kurge.”
Palamusel on öeldud “Ei või laiemale lautada kui käed annavad ega kõrgemale lennata kui siivad kannavad”. Proovile tasub end alati panna. Julge linnu rind on puhevil.
Fotod ja tekst: Riina Kindlam
Kõik on suhteline. Seepärast võetaksegi pildistamisel tihti mõõdupuuks appi tikutoos, münt või inimese jalg. Antud mõõdupuu võiks olla pesas seisev valge toonekurg. Tegelikult on pesas kolm kurepoega, teised kaks jõudsid end mugavalt istuma sättida, enne kui põlluvaheteed mööda lähemale jõudsime. Noorlindude nokad on hallikaspruunid (täiskasvanud lindudel punased) ning nende jaladki on tuhmima punase värvitooniga. Pojad on ka hallimad kui nende säravvalged vanemad. Puu puhul on tegemist kahetüvelise betoonist elektripostiga ja mõttelisteks oksteks elektriliinid. Okstekuhila on kohale toonud ja sättinud pesainsenerid ise ja seda tõenäoliselt aastaid tagasi nõnda hästi, et vajab igal kevadel rändereisilt saabujate poolt vaid mõningast sättimist. Toonekure pesade kaardilt paistab, et kõige enam pesitsetakse Raplamaal, kuid teisel kohal on Tartu ja Valga vaheline ala (www.eoy.ee/valgetoonekurg/). Pildile püütud pesakond on võrokad ja kui nende seas on emaseid linde, sobib neile sünniküla imeilus nimi Lilli-Anne! Pesast vaid ühe põllu ehk paraja konnade rivi kaugusel asub 1937. a. nurgakivi saanud Heimtali Peetri kirik, varem Peetrimõisa kirik.
