Viimati kirjutasin Eesti-sisestest kevadrännakutest, mida jälgisin kõrvaltvaatajana. Nüüd jõudsime ise üle ookeani, soojale maale. Oh, kuisooja Ontariosse. Tallinna vagurast, külmade meretuulte mõjutatud kevadest saabunud inimesele mõjub taoline järsk kingade jalast viskamine ja sukkpükste üle naermine kui pead pööritama ajav suveööunenägu. Siinsel kevadel on ju päris ehtsad suve silmad; meil pigem tuntakse tema talve hambaid.
Kartsin, et jääme sirelite vahele, ehk et siinpool on nad juba õitsenud. Eestis polnud meie lahkumispäeval 16. lehekuul nende õitseaeg veel alanud. Aga ära nägime. Ja kui palju veel!
Polnud varem näiteks märganud, et Torontost põhjapoole suunduva 400 maantee veerudel on nii palju metsistunud sireleid kasvamas/õitsemas. See oli juba rännak rännakus: kolm päeva peale Pearsoni lennujaamas maandumist olime teel Kotkajärvele! Inimene ikka kuuletub kirjutamata reeglitele: "On kuninganna Victoria sünnipäev ja sa pead tuhandete teiste kombel maale minema." Tegelikult enne seda oli veel üks minirännak.
Sõitke Tallinna Amsterdami kaudu
Julgen soovitada Eestisse reisijatele marsruuti Amsterdami kaudu. Tulime seda teedpidi juba mitmendat korda. (Estonian Air ja KLM.)
Eriti tore on Amsterdami Schipholi lennujaam, kus on ohtralt lausa pikutamispindasid ja mõnulemispiirkondi. Ka väike kunstigalerii (Rijksmuseumi nn annex) ja maailma esimene lennujaama raamatukogu, kus kohalikke teoseid lapata. Väike-laste vanematele on suisa imeline oaas, kuhu titega varjuda. Seal on pikk lett kraanikausi ja mikrolaineahjuga ja privaatsed pesakeste-taolised nurgad pulgavooditega. See on tase! Mida Schipholis ei ole, on lastekärud, millega lennujaamas ringi kimada, see peab endal kaasas olema.
Naljakas on vaadata, kuidas Tallinna lennujaamas, kus vahemaa turvakontrollist lennukiväravani on niigi lühike, ootab pikk rivi (lausa kahes suuruses) lastekärusid, mida lendu oodates kasutada. Suured lennujaamad – Amsterdam ja Toronto – tehke järgi!
Kui te Amsterdami kaudu peaksite reisima, organiseerige nii, et lendude vahel oleks hea jupp aega, kas või ühte reisiotsa pidi.
Meil oli 6 tundi oodata. Ei, mitte hirmus, vaid hurraa! Sealse lennujaama hoonejätk on rongijaam, kust saab Amsterdami Centraal jaama 18 minutiga. Kiirrongid käivad iga 10 minuti tagant. Hops ja oledki südalinnas. Rongijaama vastas, kus algab esimene kanalijupp, on aga ootamas kümneid madalaid kanalipaate, mis teile linnatuuri pakuvad. Mõned küsisid selle tunnise sõidu eest 14 eurot, meie valisime 8 euroga (10 USD) pakkuva kapteni. Ta oli lihtsalt kõige enam ehtsa kapteni moodi. Lapsed olid tasuta, ainult nende "oranže rakette" (pulgajääd), ei lubatud pardale. Kurnamata jalga, saad nõnda lihtsalt võrratu pildi linnast. Neljas keeles tuli helilindilt tähtsate paikade kirjeldus.
See vetelabürint on ikkagi imeline: tema sillad, uskumatu arhitektuur kanalite kohal ja ka veepinnal paatelamute näol. Eestlane vaatab, et siin vist külma ei kardeta, nii suured aknapinnad majadel ei hoia ju eriti sooja. Selgus, et kuna ukseavad on kitsad ja majadki kitsad ja kõrged, kasutatakse tänapäevalgi veel pööningukorruse esiküljel paiknevat konksu ja vinnamissüsteemi, mille kaudu kõik mööbel ülesse ja akende kaudu sisse tõstetakse. Kanaliäärsed piirded on jalgrattaid täis aheldatud, rattas ratta kõrval, vee peal paat paadi kõrval, koos terasside, potitaimede ja aiamööbliga. Inimesed ja laugud kõrvuti pesitsemas. Lauk ehk veekana on väike must veelind valge laubaga (ingl. coot). Kanalipaadi pealt hüppad taas rongile ja sealt lennujaama. Isegi mul üksi kahe lapse ja vankriga oli see imelihtne. Ja seda väärt. Tehke järgi. Tagasiteel on meil ka Amsterdamis 6 tundi. Vaatame mida teeme. Kui oleme mugavavõitu, kohtume kapteniga taas.
Putukapinge
Kanadas on kõik Victoria päeva suvilahooaja esimesel pikal nädalavahetusel alati mures putukate pärast. Mina veel eriti, kuna tegu oli väikeste plikadega, kelle vingumist ja röökimist satikate tõttu ei ole lõbus kogeda. Selgus, et kõike saab kontrollida internetist, isegi putukate olemasolu. The Weather Networki "Bug report" teatas, et Muskokas oli neil päevil nii mustade kärbeste kui sääskede sagedustase keskmine kuni kõrge. Kas nüüd selle pärast minemata jätta? Ei. Õnneks oli pilt, mis avanes metsas sootuks midagi muud, kui sitikatest must. 29°C, päikseline, tuuline, aga mitte elukaterohke. Põnevaid elukaid oli küll: lind, kes pidevalt meile hüüdis "Fii-biii, fii-bii". See oli loomulikult Phoebe ehk kärbsenäpp. Siis veel saabus meie poolt pakutavat suhkruvett imema sumisev koolibri ning öö oli täis puukonnade (Eastern Gray Treefrog) sirinat, mida ainult kevadõhtutel metsas kuulda on. Eestis on kärnkonn (toad), järvekonn, mudakonn, rabakonn, rohukonn, tiigikonn ja veekonn. Isegi KÕRE ehk juttselg-kärnkonn ja VESILIK (newt), aga puukonnasid seal ei ela.
Üks väike tragi riisuja, kes kaljud oma vana-vanaema kombel puhtaks vihtus, karjus ainult mõne üksiku korra, kui lendav koletis talle lausa kõrva sisse sattus. "Emme, mul ei kratsigi. Ma olen nende (s.t. putukate) meelest vist väga hirmutav." Väiksem jälle ei uskunud, et konnad võivad nõnda paksus metsas "laulda". "See on lind!" jäi ta endale kindlaks.
Taimede ja puude ülevaatus on osa iga suvilainimese kevadrituaalist. "Väike kaseke, mis olgu? Kas sa tõesti neid pungi tänavu siis lahti ei löö?" Ootame, vaatame. Õisi oli kollaseid (nurmenukk), helesiniseid (meelespea), rõõmus-roosasid (nurmnelk) ja valgeid (maikelluke). Viimaste aroom üllatas ikka ja jälle, ilmudes ootamatult nagu haldjate parv. Valged olid muidugi ka meie provintsililled trilliumid (kolmiklill). Port Sydney poemüüja küsis, kas trilliumeid metsa all on, küla vahel olevat hirved nad kõik nahka pistnud.
Mul oli esmakordselt kiusatus tuua lilleseemneid Eestist Kanadasse kaasa. Odava hinnaga saadud kergekaaluline imeline kingitus. Mõtlesin, et miks neid siia tuua ei tohiks; nad on tillukesed ja kuivad, ega nendega ometi saa haigusi levida… Või kas on võimalik, et eesti rukkilill vallutab kõik võõra riigi teeperved nagu omal ajal Purple loosestrife? (Harilik kukesaba.) Viimasel hetkel lõin siiski põnnama, ei tahtnud mingit tollijama ja jätsin nad koju kapi peale: nõmm-liivatee, nurmnelk, kiviktaimla segu ja HABENELK, mida mu Memm magusaks Villemiks nimetas (Sweet William). Kuna need kõik on ennegi meie krundil kasvanud, tahtsin taastada kunagist jõulist lillepilti ja mõtle, kui siis Eesti seemnete läbi…
Amsterdami lennujaamas märkasin, et müüdi lõiketulpe, aga ka igasugu lillesibulaid ja minu suureks üllatuseks seemneid. Tõttasin leti juurde pärima, kas siis tõesti tohib lilleseemneid Euroopast Põhja-Ameerikasse viia? Väideti, et nende omi küll, kas siis teisigi? Kanada immigratsiooni paber, mida lennukis täitma peab küsib, kas on kaasas midagi loomset, taimi, seemneid. Kui mul oleks seemned kaasas olnud ja oleks vastanud jah, kui palju lisaaega oleks meil lennujaamas kulunud? Üritan lõplikku vastust saada järgmiseks külaskäiguks. Läänes varakult jumekaks saanud eestlane on ikka oma iseloomule truu: parem karta, kui kahetseda.
Riina Kindlam