Ligineb Teise maailmasõja lõpu Euroopas tähistamine, mis viib siinkirjutaja mõtetes tagasi maipäevadele tookordses ja praeguses asukohas Taanis. Relvade vaikimine ei tähendanud südamerahu, rõõmu asemel tugevnes ebakindlus tuleviku ees. Täna võiks ju öelda: lõpp hea, kõik hea, kui mitte tee selleni ei oleks palistatud nii paljude hävinud elude ja purunenud lootustega.
Hiljuti juhtusin TV-s nägema ühte ajalooteemalist briti filmi vahekorrast lääneliitlaste ja Stalini vahel, milles oli esiplaanil Poola küsimus. Selle kohaselt oli Stalini 1944. aasta Varssavi ülestõusjate abistamisest keeldumine otsustavaks Churchilli skeptiliseks hoiakuks.
Pärast Varssavi vallutamist Punaarmee poolt rändasid ellujäänud vastupanuliikumise võitlejad Stalini vanglatesse, kuna neile omistati läänelikku orientatsiooni. Roosevelt pani aga suurt rõhku sõprusele Staliniga, mis andis talle vabad käed. Pärast Saksamaa kapitulatsiooni kavatses Churchill koguni jätkata sõda N. Liidu vastu. Aga tema nõuandjad arvasid mai lõpul, et selle võidus ei saanud olla kindel, venelastel oli veel palju sõjaväge, võisid üle ujutada kogu Euroopa. Ka käis veel sõda Jaapani vastu. Nii loobuti, mis tähendas ka loobumist mitte ainult demokraatlikust Poolast, vaid ka demokraatiast kõigis N. Liidu mõju alla sattunud riikides – kõige kergemalt pääses Soome.
Eks olnuks ka raske motiveerida sõduritele sõja jätkamist oma liitlaste vastu, keda oli ametlikult väga kiidetud. Poliitiline juhtkond oli paljus selgusel ja ei usaldanud Stalinit, aga reaalpoliitika tõi kaasa palju järeleandmisi, ilma et oleks midagi otsustavat saadud vastutasuks. See mõjutas siiski hoiakut balti põgenike suhtes. Nagu sõjavange nii nõudis Moskva välja ka balti põgenikke. Taanis koheldi nii sõjavange kui ka meid liitlaste põgenikena, kelle saatuse üle otsustas Suurbritannia. Vene sõjavangid anti välja, Balti riikidest pärit põgenikud mitte. N.Liidu esindajad said loa veenda meid vabatahtlikule tagasipöördumisele, millel olid kasinad tulemused.
Taanis oli sõja lõppedes umbes 250 000 saksa põgenikku, kes isoleeriti laagrites. Saksamaa raske varustusolukorra tõttu ei soovinud lääneliitlased neid kohe vastu võtta. Seda katsus ära kasutada Moskva, kes lubas võtta neid oma tsooni, vastutasuks nõudis Balti põgenike väljaandmist. Taani lükkas selle ettepaneku kindlalt tagasi ja jättis sakslastest põgenikud veel paariks aastaks oma hoole alla.
Sattusin ise pärast Saksamaa kapitulatsiooni liitlaspõgenike laagrisse Haderslevis Lõuna-Taanis. Ega sõjavangist pääsenud venelastest laagrikaaslastel polnud illusioone tuleviku üle. Neid koheldi taanlaste poolt eriti hästi, esindasid ju võidukaid liitlasi. Kui aga hakkasid varastama jalgrattaid, mis olid tookord – ja on suurelt osalt veelgi – taanlaste tavaline liiklemisvahend, katsusid õppida nendega sõitmist ja ajasid need puruks, siis tahtis politsei sulgeda linna keskel teatrihoones paikneva laagri. Venelased kuulutasid aga kohe välja näljastreigi ja vaht kadus – oli ju tegemist liitlaste esindajatega, kellele oli rohkem lubatud! Isiklikult oli mul neist natuke kasu. Saime iga nädal taskuraha ja venelased mängisid sellega atskood. Juhtusin kord nende kampa ja võitsin 60 taani krooni, mis oli tookord terve varandus, võimaldas mul kohe osta korraliku pruugitud ülikonna. Kui nad järgmisel päeval tahtsid revanšši, polnud mul enam raha.
Venelased oleksid meelsamini jäänud Taani, neile ei antud aga mingit võimalust. Mäletan ühte keskealist ukrainlast, kes nuttis: Venemaal polnud muud kui kolhoosi tööorjus ja hirm. Leedulased päästsid siiski ühe noorema valgevenelase, võtsid ta oma kampa ja aitasid tal teha end leedulaseks.
Nad lubasid neid aidanud taanlastele kirjutada, aga nagu konstateerisid seda paar-kolmkümmend aastat hiljem uurinud taani ajaloolased, pole ükski neist andnud endast elumärki. Nagunii vaadeldi neid reeturitena ja rändasid ühest vangipõlvest teise.
Nagu Läänes on tähele pandud, sõdis Stalin ka oma rahva vastu. N. Liidu hiigelkaotused Teises maailmasõjas on suurelt osalt tema süü. Vallutatud ja anastatud aladel pandi rahvale süüks, et nad olid osa oma elust elanud vabamates tingimustes. Eestis olid kahtluse all Saksa okupatsiooni ajal kohale jäänud, ka seda loeti just nagu reetmiseks.
Vello Helk
