Huvitav oli lugeda Riina Kindlami artiklit “Jälgi jätmata”. Minu vanemad ehitasid maja Kohtla, Roodu metsa. Arvan, et umbes 1936. aastal. Põlevkivikaevanduse eest läheb läbi raudtee ja meie maja on umbes poole kilomeetri kaugusel raudteest.
Maja on ehitatud vanaisa heinamaale. Majast paremalt poolt jooksis läbi Püssi jõgi ja teiselpool jõge oli Roodumets. Kiviõli õlivabrik oli reostanud jõe tõrvaga, nii et jõe põhjas oli paks kord tõrva ja sinna ei võinud jalga ka sisse panna.
Vend ja mina käisime mõned aastad Kohtla Nõmme koolis, kuid kool põles maha ja pärast enam koolimaja ei olnud. Kohtla Nõmmel oli ühissaun ja arst ning me käisime sääl tihti, sest ema oli õmbleja ja tal oli sääl tööd ja meie sugulased elasid ka Nõmmel.
Minu isa ja onud kõik töötasid Kohtla põlevkivikaevanduses. Isa suri noorelt tüüfusesse ja kui venelased sisse tulid, siis viidi onud Venemaale.
Saksa okupatsiooni ajal saksa sõjavägi ehitas meie maja juurde sõduritele barakid ja “flack’i tornid”, kus olid kuulipildujad. Neid tulistati, kui lennukid tulid pommitama.
Mäletan, et käisime põlevkivikaevanduses varjul sõja ajal, sest meie maja pommitati tihti.
Lõpuks läksid kõik saksa sõdurid Narva alla sõdima. Kui oli juba teada, et rinne lähenes, siis vabriku töölistele anti teada, et kõik kes tahavad ära minna, peavad Kohtla Jaama rongil olema teatud ajaks. Ema laenas metsavahi käest hobuse, et saaks mõned vajalikud asjad kaasa viia. Lahkusime 1944. aasta septembris.
Mina sain 10-aastaseks, kui jõudsime septembris Saksamaale.
Mäletan mõndagi veel lapsepõlvest Kohtlas elades.
Käisime metsas marjul ja seenel. Meie juures oli ka soo, kus kasvasid jõhvikad. Vahel kui tuju tuli, siis jooksin raudteed mööda Püssi vanaisa juurde.
Nüüd olen käinud Kohtlas meie kodus mitmed korrad.
Minu tädi ja minu vanaema oma perega olid läinud elama meie majja ja keegi neist elab sääl veel praegugi.
Nagu Riina Kindlam kirjeldab et “kui kaevandamine lõppes, täideti karjäär ja loodi uus”.
Nii on ka minu koduümbrusega, maastik on täiesti muutunud.
Püssi jõge ei ole enam olemas, leidsin vaid rohus tõrvased laigud. Suur pime põline mets on maha lõigatud ja sinna on ehitatud elektrijõujaam.
See on mälestus minu kodukohast Kohtlast, Roodumetsast ja Kohtla Põlevkivi kaevandusest.
Parimate tervitustega,
Ester Ulm
23. veebruaril 2015
Perry Hall, Maryland
