Prof. dr. dr. h.c. Boris Meissneri sajandat sünniaastapäeva meenutades
prof. Peeter Järvelaid
Saksamaa välisminister Hans-Dietrich Genscher ja Lennart Meri Eesti saatkonna avamisel Berliinis.
Eesti Vabariigi taastamise lähiajalugu pole kindlasti meie ajaloolaste poolt veel valmis kirjutatud.
Olen kindel, et siin oleks veel meil paljudel end kokku võtta ja kirja panna omapoolsed lood sellest protsessist, sest lisaks Eestis toimunule, oli ka palju seda, mis toimus Eesti piiridest väljapool.
Need lood aitaksid taastada ajaloolist pilti, kuidas juhtus 20. sajandi lõpus kui omamoodi ime, et kolm väikest riiki Läänemere ääres astusid jälle iseseisvate riikide rahvusvahelisse perre.
Arvestades kohe teise maailmasõja järel lahvatanud ülemaailmset külma sõda, ei saanud selline tulemus Balti riikide jaoks olla väga iseenesestmõistetav.
Asudes laduma oma väikseid mälestuskilde sellesse Euroopa lähiajaloo müüri, ei saa me mööda minna Saksamaa Liitvabariigis tegutsenud inimestest, kes oma tegevusega aitasid omal kombel ja omade võimaluste piires kaasa meie riikluse taaskäivitamisele.
Üks Saksamaal tegutsenud Eestis üles kasvanud jurist, kes oli lähedane nõustaja meie esimesele taasiseseisvumisjärgsele presidendile Lennart Merile, oli prof. dr. dr h.c. Boris Meissner (fotol paremal).
Kuna Boris Meissner oli väga pikka aega Saksamaa Liitvabariigi kantslerite nõustaja Venemaa küsimustes (alates K. Adenauerist ja lõpetades Schröderiga), siis meie ajaloolastel võtab veel kahjuks aega, enne kui B. Meissneri isikliku ja tööalase arhiivi fondid kord avanevad teadlastele uurimiseks.
Seetõttu peame esialgu koguma tema tegevuse kohta andmeid kas meie endi mälestustele toetudes või siis avalikest andmebaasidest.
Kui me avame internetis Baltische Historische Kommissioni nimel kirjutatud dr dr h.c. Gert von Pistohlkorsi järelhüüde Boris Meissnerile, siis saame teada, et üks prominentsemaid Balti ajaloo uurijaid Saksamaal Eesti juurtega G. von Pistohkors luges Boris Meissnerit koos Berndt von Stadeni ja Dietrich Andre Loeberiga (1923-2004) nendeks võtmeisikuteks, kellele oleme vahest kõige enam tänu võlgu suurriikide (sh USA) järjepideva Baltimaade annekteerimise mittetunnustamise poliitika eest.
Suuresti tänu neile oli meil võimalik taastada oma riiklik iseseisvus üldaktsepteeritult õigusliku järjepidevuse alusel.
Toonastel aegadel oli kombeks rääkida isegi „Balti maffiast Saksamaa Liitvabariigi välisministeeriumis“, kuhu kuulusid siis Boris Meissneri sõbrad diplomaadid, kes ühiselt tegutsesid Balti riikide aitamisel.
Tuleb tunnistada, et Saksamaa Liitvabariigi Välisministeerium oli veel ka 21. sajandi alguses asutus, mille tegevuse suhtes eksisteeris ühiskonnas vahel omapärane arusaamatus ja polnud juhuslik, et ajalookirjandussegi ulatusid teravad vaidlused, kus avatuma ühiskonna pooldajate poolt loobiti kriitikanooli selle äärmiselt konservatiivse asutuse suhtes.
1980ndate aastate lõpuaastatel oli aga see välisteenistuse „aadlipesa“ maailma suhtes status quo säilitamise poolt ja Balti riikide tegevusele oma taasiseseisvumise sammudele toetuse otsimisel vaadati Bonnis kui tollase liidukantsleri H. Kohli suure sõbra M. S. Gorbatšovi perestroikapaadi ohtliku kõigutamisena kui mitte enamana.
Täna on ehk nooremal põlvkonnal isegi keeruline aru saada, et juba Bonnis asuvasse Saksamaa Liitvabariigi Välisministeeriumisse oli näiteks Lennart Meril võimatu pääseda.
Kuna esialgu tundus, et kantsler H. Kohli juures pole erilist edu oodata, siis „Balti maffia“, keda juhtis Bonnis-Kölnis just Boris Meissner, püüdis Lennart Merit abistada pääsu organiseerimisega isiklikuks kohtumiseks tollase Saksamaa Liitvabariigi välisministri Hans-Dietrich Genscheri juurde.
Saksamaal oli sel ajal võimul must-kollane koalitsioon ja välisministri portfell kuulus kristlike demokraatide väiksemale koalitsioonipartnerile Vabadele Demokraatidele ehk siis Freie Demokratische Partei (FDP), kellele muuseas võlgneb tänu meie Reformierakond oma loomisele antud abi eest.
Kuid tollases koalitsioonis oli välisministri koht seotud asekantsleri staatusega ja Genscher oli kahtlematult võimekas poliitik, kellel oli sel hetkel rahvusvaheline autoriteet nii Läänes kui Idas.
Sel ajal käis üldse suur diplomaatiline mäng, mille tulemusel saigi toimuda Saksamaa taasühinemine, kuid maailma ja Euroopa poliitilisel mängulaual oli palju enam nuppe mängus, kui me Eestis olles oskame endale ette kujutada.
Genscher oli mees, kes kantsler Kohliga koos tegi suuri tegusid ja need mehed pidid kahtlematult üksteist piiritult usaldama, muidu poleks olnud võimalik olnud sellisel kujul Saksamaa ühinemine, nagu see lõpuks teoks sai.
Kuid Genscheril oli selles positsioonis diplomaadi ja poliitikuna paratamatult ka suur iseseisvus ja tema ei sõltunud kuidagi vaid suure kanstleri Kohli tahtest ja suvast.
Hans-Dietrich Genscher oli ise suurte mängude mees 20. sajandi lõpuaastate suures maailmapoliitikas.
Seetõttu Boris Meissner ja tema mõttekaaslased tegidki panuse välisminister Genscherile, kellelt taheti ühe esimese sümboolse sammuna saada vähemalt ministri isiklikku kohtumist Bonnis välisministeeriumi hoones Eesti välisminister Lennart Meriga.
Tollases seisus osutus aga taolise kohtumise korraldamine keerukamaks, kui esialgu oli arvanud isegi Boris Meissner.
Meissner oli mees, kes oli kord istunud kantsler Konrad Adenaueri selja taga läbirääkimistel Moskvas, kui Saksamaal õnnestus saada kokkulepe Saksa sõjavangide päästmiseks Venemaa vangilaagritest.
Kel ajaloo vastu suurem huvi, võiks Konrad Adenaueri fotoalbumid raamatukogus üles otsida, sest kõigis kantsleri fotoalbumites on see ajalooline foto ära trükitud.
Ka Meissneri heal sõbral endisel Saksamaa suursaadikul USAs Berndt von Stadenil (1919-2014), kelle lapsepõlvemälestused Eestist on ilmunud eesti keeleski (“Mälestused kadunud maailmast” (e.k. 2004), samuti raamat „Lõpp ja algus 1939-1963“ (2005)), ei tekkinud esialgu ilmselt tunnet, et Lennart Meri vastuvõtmine Saksamaa välisministri juures saab tekitada sellist vastuseisu.
Kuid just siis andis oma panuse Eesti asjade ajamisse Bonni võimukoridorides Põlvas apteekri pojana sündinud ja Saksamaal maailmasõja järel tuntud teleajakirjanikuks saanud Bernd Nielsen-Stockeby (1920-2008), kes FDP liikmena leidis omad võimalused oma parteikaaslasele Genscherile lähenemiseks.
Kindlasti oleksid kogenud diplomaadid antud probleemi lahendanud ehk teisiti, kui poleks olnud väga suurt ajasurvet, sest sel ajal kui „Balti maffia Saksa välisministeeriumis“ Lennart Meri ja Genscheri kohtumist ette valmistas, istus Lennart Meri juba Saksamaal hotellis ja tema head sõbrad Saksamaal teadsid, et hotelliarve tiksub tegelikult nagunii nende rahakoti arvelt.
Lennart Meri tollaste töösõitude atmosfääri paremaks mõistmiseks tuleb kasuks Mihkel Muti raamatu „Rahvusvaheline mees“ ülelugemine, kuigi kirjanikuhärra on elu ilukirjanduseks kvalifitseerides jutul vahel tugevalt üle võlli minna.
Jäägu see mälestuskillu tõepärasus meie hulgast juba lahkunud Bernd Nielsen-Stockeby südametunnistusele, aga nii ta jutustas meile abikaasaga ja meie nooremale pojale ühisel autosõidul 1999. aastal Eesti Vabariigi aastapäeva vastuvõtult tagasi sõites Bonnist-Frankfurti poole.
Fotol vasakul: Prof. Boris Meissner, ajaloolane Michael Garleff (Georg von Rauchi õpilane) ja siis Põlva mees ajakirjanik Bernd Nielsen-Stockeby, kes samuti pärjati teenete eest Maarjamaa Ristiga.
Bernd Nielsen-Stockeby, kes rääkis eesti keelt nagu eestlane (pigem isegi nagu Põlva mees või päris seto) viitas oma jutus, et seda Lennart Meri abistamise operatsiooni Bonnis koordineeris nagu ikka professor ja valitsuse pikaaegne nõunik Boris Meissner. B. Meissner oligi palunud oma ajakirjanikust sõpra, et see püüaks lõpuks L. Meri kohtumise Genscheriga välja kaubelda FDP parteiüritusel, millel Genscher kindlasti pidi osalema ning kus oli Saksamaa välisministrit piiramas veidi väiksem arv turvamehi ja ministri abilisi, kes muidu kõikjal lausa paaniliselt kartsid tollal ministri lähedusse lasta baltlasi või siis kõiki neid, keda võis kahtlustada koostöös baltlastega.
Olgu etteruttavalt öeldud, et Lennart Meri kohtuski sel korral esmakordselt Saksamaa Liitvabariigi välisministeeriumi hoones välisminister Genscheriga, kuigi välisministri lähemad abilisedki ei saanud aru, kust tuli ministri järsk meelemuutus, et ta Lennart Meriga kiiresti isiklikult tahtis kohtuda.
Ajalooline tõde on aga isegi veidi banaalne, sest vana sõjamehe ja kogenud ajakirjanikuna oskas Bernd Nielsen-Stockeby üle kavaldada Genscheri abid ja sai ministriga jutule seal, kuhu Saksamaa välisministri turvamehed siiski lubasid ministril päris üksi minna. See koht oli siis parteipäeva hoone meeste tualett, kus seisid ühel ajaloolisel hetkel kõrvuti üks Põlvas lapsepõlve veetnud ajakirjanik Bernd Nielsen-Stockeby ja ühe Euroopa võimsaima riigi välisminister, ja sellises omamoodi pikantses olukorras ei suutnud välisminister keelduda oma tuntud erakonnakaaslase palvest võtta lühikeseks kohtumiseks vastu Eesti Vabariigi välisminister.
Kui B. Nielsen-Stockeby oli saanud minister Genscherilt lubaduse L. Meri kiiremas korras vastu võtta, siis ülejäänud formaalsused korraldasid juba Boris Meissner, Berndt von Staden jt baltlaste lähedaste sõprade ringi kuuluvad mehed ja võib vaid ette kujutada, kui pikaks venisid vastasleeri meeste näod, kes olid ju enda arvates teinud kõik, et midagi taolist vähemalt nii vara ei oleks saanud teoks saada.
Maailma asju viivad edasi sageli Joosep Tootsi moodi mehed ja ajalugu on nendele vigurväntadele hiljem nende patud ja patukesed üldiselt ikka andeks andnud, kui on selgeks saanud, millega nad tegelikult mõnel keerulisel ajal olid endale ehk isegi päriselt ülesande keerukusest aru andmata hakkama saanud. Olgu see mälestuste mälestuse üleskirjutus antud juhul vaid väikseks näiteks sellest, et ka meil oleks võimalik aru saada Boris Meissneri tegevusest nii rahvusvahelise õiguse eksperdina, aga kindlasti ka silmapaistva praktikuna.
Tänastele otsustajatele peaks aga see habemega lugu menutama, et iga kord kui tullakse mingitel Eesti riigi jaoks olulistelt läbirääkimistelt sisuliselt tühjade kätega, siis tasuks meenutada seda väikest seika Eesti riigi taasiseseisvumise ajast, et võrrelda oma tänaseid tegemisi meie hulgast juba lahkunud meeste ennastsalgava tegevusega ikka oma sihtide elluviimiseks viimase hetkeni pingutades.
Göttingenis. Kui aastal 1889 kirjutas Tartu ülikoolis kuulsa õigusfilosoofi ja rahvusvahelise õiguse spetsialisti Carl Bergbohmi juures oma ülikooli lõputöö Jaan Poska (1866-1920), siis andis juhendaja õpilasele teemaks „Sõja lõpetamine ja rahu sõlmimine.“ Kui Jaan Poska 2. veebruaril 1920 Tartus rahulepingu Venemaaga allkirjastas, siis oli tema juhendaja juba Bonni ülikoolis tuntud professor-emeritus, kes ilmselt veidi isegi kadestas, et mitte tema ise vaid tema eestlasest õpilane oli sellise uskumatu lepingu sõlminud, kus üheks lepingu pooleks ikkagi suurriik ja teiseks osapooleks rahvaarvult viimasest nii palju väiksem väikeriik.
Boris Meissneri õpetaja Tartu ülikoolis oli Ants Piip (1884-1942), kes oli samuti üks Tartu rahu isasid. Aastal 2000 kirjutas Boris Meissner mulle, et mida vanemaks ta saab, seda enam oskab hinnata seda, mida talle Tartus enne teist maailmasõda õpetasid Ants Piip ja Jüri Uluots. Ta tunnistas, et tegelikult just nende meeste poolt kaasa pandud teadmised õiguse ja riikluse alal aitasid tal eksperdina pika karjääri teha.
Boris Meissner ise kunagi ei rõhutanud, et tema jaoks oli teise maailmasõja lõpul suur õnn õppida Hamburgi ülikoolis prof. Rudolf Launi juures. Poznanis (Posenis) oli tema õpetaja olnud Saaremaa juurtega silmapaistev Saksa aadlimehest jurist ja poliitik Axel August Gustav Johann Freiherr von Freytagh-Loringhoven (1878-1942). Asjatundjate jaoks tulenes Boris Meissneri vääramatu autoriteet tema diplomaaditegevusest Moskvas, sest tema oli üks nendest Saksa esimestest diplomaatidest NSV Liidu pealinnas, kel tuli peale verist sõda hakata riikide vahel jälle diplomaatilisi suhteid looma. Vahel, kui Boris Meissner vanas ja kuulsas ülikoolilinnas Göttingenis Baltikumi teemalist konverentsi-seminari korraldas, siis olles heas tujus, jutustasid nad koos abikaasa Irenega noorematele lõbusamaid juhtumisi diplomaadielust sõjajärgses Moskvas. Olgu märgitud, et kui üldiselt jutustasid nad sellest ajast kui suhteliselt noorte inimeste suurest ja vahel uskumatustki seiklusest, lipsas vahel nende jutu vahele märkus, et tookord Moskvas polnud see olukord kuidagi asjaosaliste jaoks naljakas.
Boris Meissneri tegevus Moskvas ei meeldinud tollasele NSV Liidu välisteenistusele mitte sugugi ja nad tegid tõesti omaltpoolt kõik, et 1915. aastal Pihkvas sündinud juristi pojast, kes kasvas üles Eesti Vabariigi kodanikuna (kuni 1939), lahti saada ja tema karjääri diplomaadina ära rikkuda. Muuseas, eriti paksu viha tekitas Moskvas Boris Meissneri rahvusvahelise õiguse alane doktoritöö (kaitses 1954, monograafia ilmus 1956 „Die Sowjetunion, die baltischen Staaten und das Völkerrecht“), milles ta kõige otsesemalt kaitses Balti riikide õigust omariiklusele ja seda tegi ta ajal, kui kõik näis teise maailmasõja järgses maailmas vahel päris lootusetu.
Boris Meissneri jaoks oli Göttingen kui vana ülikoolilinn, mis ehk talle meenutas kõige enam tema enda ülikoolilinna Tartut. Omades tutvusi, võimalusi ja eelkõige tohutu suurt autoriteeti, oli just Boris Meissner see mees, kes suutis ka Balti uuringute jaoks luua institutsionaalsed alused. Göttinger Arbeitskreis oli institutsioon, mis andis tööd ja leiba mitmetele uue põlvkonna uurijatele ja see oli samas sõpruskond, mis andis võimaluse saada toetust, kontakte ja võimalust diskussiooniks suurele hulgale teadlastele Ida-Euroopast ja eriti Balti riikidest.
Kui kunagi enne teist maailmasõda viskasid Tartu tudengid nalja Jüri Uluotsa autoriteedi kohta üliõpilaskorporatsioonis Rotalia („nagu Mussolini Itaalias on Jüri Uluots Rotalias“), siis Boris Meissneri positsioon Balti uuringute ja Ida-Euroopa ning Venemaa uuringute alal oli samaväärne 1990ndate aastate alguses Göttingen Arbeitskreisis. Tema oli suur autoriteet, suur vana mees – kellesse kõik, ka mõned vanahärra oponendid suhtusid suure respektiga, sest ta lihtsalt oli Boris Meissner.
Kölnis. Meissnerite elukoht Kölnis asub katedraali vahetus läheduses. Selline elukoha valik oli seotud samuti Boris Meissneri tööga valitsuse nõustajana. Boris ja Irene olid kokku saanud sõja järel sõjas tugevalt purustatud Hamburgis. Kui aastal 1865 kirjutas meie postipapa Jannsen naistele hariduse andmise vajadusest ning ütles, et haritud ja hea naine on mehele kui kuldkroon peas, mis ta teistest meestest esile tõstab (Eesti Postimees, 12. detsember 1865), siis pole kahtlust, et Boris Meissneril oli elus tõesti vedanud, kui ta 1949. a. Hamburgis abiellus Tallinnas üles kasvanud Irene Siegeriga. See kooselu oli enam kui vaid abielu, sest Boris ja Irene Meissner olid oma tegemistes kui üks imehästi toimiv tandem. Nende ühine elu sõjajärgses Hamburgis oli esialgu samuti tundunud omamoodi väljapääsmatu olukorrana. Selleks, et värskelt abiellunud saaksid Hamburgis tööd, oli vaja omada linnas elukohta, aga elukoha järjekorda said vaid need, kel juba oli selles linnas kas või mingigi elukoht. Seega, esialgu võimatuna tunduvate ülesannete lahendamine polnud Boris Meissneril loomulikult esmakordne, eks oli olnud keeruline juba ta haridustee finatseerimine nii Eestis ja ega tõlgina Wehrmachtis Idarindel tegutsemine polnud samuti midagi muud kui mitme tundmatuga ristsõna.
Boris Meissner polnud kunagi allaandja tüüp, töötades Hamburgi ülikoolis ja doktoritöö kaitsmise järel Saksamaa välisteenistuses diplomaadina (1953-1959, Legationsrat I Klasse) ning siis juuraprofessorina Läänemere ääres Kieli ülikoolis (1959-1964), olid temal endal ikka palju suuremad plaanid kui teda ümbritsevatel kolleegidel. Kuid siis pööras saatus tema jaoks korraks rõõmsama näo ja Boris Meissneri plaanid läksid korraga kokku kiiret edulugu alustava Saksamaa Liitvabariigi huvidega. Sel ajal oli riigi pealinn Bonnis, mille lähedal Kölnis asusid sel ajal mitmed riigi olulised asutused. Saksamaa välisministeeriumi toetusel loodi Kölni veel üks instituut, mis pidi nõustama riiki tervikuna ja selle välisteenistust suhetes suurte naaberriikidega ja eriti suhetes Venemaaga. Instituudi juhiks kutsutigi 1964. aastal Kielist prof. Boris Meissner, kes jäi sellesse ametisse pikkadeks aastakümneteks.
Mis puutub Kölnis asuvat instituuti (Ostrecht) peale B. Meissneri emeriteerumist, siis tuleb tunnistada, et siin asjad päris ladusalt ei läinud. Boris Meissner tunnistas ise, et oli veidi isegi kade omakandimehele Georg von Rauchile, kel õnnestus Kieli ülikooli ajalooprofessoriks kutsuda eestlane Hain Rebas. Boris Meissneril polnud oma pensionilejäämisel võtta ühtegi eestlast ega isegi mitte lätlast (kuigi ta aastaid hoolitses Lätist pärit tubli juristi Egils Levitsi arengu eest, kes tänaseks on teinud Euroopas hiilgava karjääri poliitikuna, oli 1990ndate alguses Läti Vabariigi justiitsminister, oli pikka aega kohtunik Euroopa kohtutes ja 2015 kandideeris heade võimalustega Läti Vabariigi presidendiks, siiski akadeemiline maailm huvitas teda vähem kui poliitika ja praktiline juura.
Boris Meissneril tegelikult siiski vedas, sest tema vahetuks järglaseks Kölnis sai 1956. aastal Ungarist Saksamaale põgenenud Georg Brunner (1936-2002), kel oli palju häid omadusi teadlase-eksperdina ning inimesena. Paraku polnud temale antud pikka eluiga ja nii pidi Boris Meissner nägema olukorda, kui instituut jäi veel enne tema lahkumist ilma tugevast juhist.
Aastal 2014 tähistas Boris Meissneri loodud Kölni ülikooli Ostrechti instituut poolsajandat juubelit. Loomulikult meenutati hea sõnaga instituudi loojat. Kurioosumiks oli aga B. Meissneri järglaste otsus nimetada instituut ümber (kuna instituudi nimi ei passivat enam uude aega?) – Ida-Euroopa õiguse ja võrdleva õiguse instituudiks. Ajaloo ninanips tuli aga kiirelt, sest juba juubeliseminaril pidid uued juhid avalikkusele tunnistama, et vahepeal päris roosilistena tundunud Ida-Lääne suhted on äkki niivõrd maha jahtunud, et neid võib aastal 2014-2015 isegi jahedamaks lugeda kui külma sõja ajal. Vastuseta jäi paljudele loomulikuna tunduv küsimus, milleks oli vaja siiski B. Meissneri poolt loodud tunnustatud instituut vahepeal ümber nimetada?
Tartus. Tartu oli ilmselt Pärnu kõrval Boris Meissneri teine lemmiklinn maailmas (alles siis tulid Saksa linnad Köln, Hamburg, Göttingen), kus kerkisid Meissnerile igal sammul mällu noorusmälestused. Meissneril oli ilusad mälestused seotud esmajoones ülikooli ja selle õigusteaduskonnaga ning loomulikult tema koduse tudengikorporatsiooniga Neobaltia. Aga kui me veidi vaatame Boris Meissneri üliõpilaspõlve, siis tulevasel kõrgel nõunikul polnud üliõpilaspõli ei koduses ülikoolilinnas Tartus ega hiljem sõjaaja Poolas Poznanis (sõja ajal nimetati seda linna saksapäraselt Poseniks) ega isegi peale sõda Hamburgis vähemalt majanduslikult sugugi kerged. Boris Meissner tunnistas ise, et astus Tartusse tulles Neobaltia liikmeks esialgu puht materiaalsetel kaalutulustel, sest korporandina sai ta korporatsiooni majas tasuta elada, vastutasuks pidi ta korporatsiooni maja koristama ja valvama.
Meissneri õpingud Tartu ülikooli õigusteaduskonnas jagunevad tegelikult kaheks perioodiks, sest esialgu õppis ta õigusteaduskonna majandusharus, kuni sai selle osa lõpetamise järel tööle väikse pangaametnikuna. Alles seejärel sai ta jätkata isa eeskujul lõpuks päris juristiks õppimist. 1996. aastal tuli Boris Meissner Tartu Ülikooli aulaloengut pidama, mis oli temale väga ja väga oluline. Rääkida oma tööst Ida-Euroopa õiguse uurimisel ning jagada visioone, kuhu võiks areng kulgeda, oli mehele, kel oli olnud samas aulas olnud tudengina au kuulata nii Jaan Tõnissoni, Ants Piibu kui Jüri Uluotsa ettekandeid, midagi väga erilist. Sellele oma Tartu alma materisse tagasitulekule järgnes Tartu Ülikooli otsus nimetada auväärne kasvandik ülikooli audoktoriks.
Võin kinnitada, et seda uudist kuuldes oli Boris Meissner väga-väga õnnelik mees. Kõige suurem inimlik rõõm elus on ilmselt just siis, kui meil täitub mõni salaunistus, mida me isegi ei julge ise päriselt uskuda, teistega jagamisest rääkimata. Mul oli prof. Boris Meissnerit sel hetkel nähes arvamus, et ilmselt oleks ta tahtnud sel hetkel rõõmu jagada oma isa ja emaga, aga kuna see oli võimatu, siis võtsid nad koos abikaasa Irene Meissneriga mind endaga kaasa ja viisid lõunasöögile Tartu restorani Barclay, mis asus siis Ülikooli tänaval. Minul oli seega au ja võimalus jagada nendega seda suurt inimlikku rõõmu.
Vana professor tundis end sellel hetkel jälle väga noore ulja korporandina. Lauda istudes teatas ta uljalt, et kolleegiga joob ta nüüd kui ta juba nimetatud Tartu Ülikooli audoktor ühe suure korraliku kannu Saku õlut! See oli sellise veendumusega öeldud, et isegi pidevalt professori tervise pärast muretsev abikaasa sai aru, et seekord tuleb suur kann Saku õlut heaks kiita, seda enam, et vana professor lisas palju nooremale kolleegile teadmiseks vanadest headest Dorpati aegadest, et omalajal oli Neobaltias lauaõlu ikka vana hea „Sack“ ehk Saku õlu. Millele sa naine enam vastu vaidled, kui meestel oli lõbusa õllejoomise vajaduse toetuseks võimalik appi kutsuda isegi ajalugu!
Viimast korda Pärnus. Pärnu linn ja Pärnu Muuseum on asutanud väga toreda tunnustusmärgi. Pärnus arheoloogide poolt leitud vana palveränduri hõbemärgi koopiana antakse akadeemilises maailmas silmapaistvatele inimestele Pärnu akadeemilise palveränduri teenetemärk. Selle annab Pärnu linn inimesele, kes palju ära teinud maailmas Pärnu linna tutvustamiseks ja kes sooritab omamoodi akadeemilise palverännaku siia linna.
Oma elu lõpul sooritas Boris Meissner oma lapsepõlve- ja koolilinna minu arvates tõelise palverännaku. Seetõttu tunnen endalgi väikest süüd, et ei osanud Pärnu linnale märku anda, et selle palverännaku lõpus võinuks linn suurele pojale kaasa anda ka akadeemilise palveränduri märgi.
Nagu on mul kahju, et 2003. aastal Pärnus käinud ja F. F. Martensi (1845-1909) konverentsil osalenud, sel hetkel tulevane Haagi kohtu president Rosalyn Higgins jäi samuti veidi formaalsetel põhjustel Pärnus akadeemilise palveränduri märgiga pärjamata. Nüüd, aastal 2015 käis prof. R.Higgins Tallinnas IDI (Insititut de Droit international) Tallinna sessioonil, mille avamisel muuseas rõhutati, et IDI on Eestiga seotud just Pärnu-Vändra mehe F. F. Martensi kaudu.
Boris Meissner, tehes palverännakut Tartusse ja Pärnusse, oli kõrgeimate riiklike autasudega dekoreeritumaid teadlasi, kes Eestiga vist üldse seotud olnud. Teda oli selleks ajaks esile tõstnud nii Rootsi kuningas, samuti oli teda kolmel korral kolme erineva kõrge teeneteristiga autasustanud Saksamaa ja väga uhke oli ta selle üle, et Eesti Vabariik oli talle omistanud teenete eest riikluse taastamisel Maarjamaa Risti.
Seetõttu B. Meissner oma viimasel reisil kodumaale minu arust ei mõelnud ise üldse maistele asjadele. Ta tahtis veel kord Eestis olla, et hingata seda magusat kodumaa õhku ja puudutada oma käega asju, mis talle noore mehena olid eriti kallid. Minul oli au veidike teda ja ta abikaasat sel teel saata. Näiteks Pärnus olles tahtis ta kindlasti käia ära Paul Kerese ausamba juures, et seista vaid hetkeks kõrvuti oma eluaegse sõbra ja omaaegse tennises paarismängu partneriga. B. Meissner oli alati kurb, et tema sõbral P. Keresel elu nii lühikeseks jäi. Samuti kahetses ta aega, milles oli tulnud pikalt elada mõlemal sõbral. Kui Paul Keres mõnel turniiril Saksamaal mängis, siis pidi Boris Meissner kõvasti leidlikkust üles näitama, et kas või lühikeseks kohtumiseks leida suurema vastuvõtu raames nuhkidele märkamatu hetk, et vanad sõbrad saaks üksteisel kätt suruda ja veidi juttu ajada.
Kui Paul Kerese saatuseks oli olla malemaailmas peaaegu parim, omamata siiski võimalust poliitika ja saatuse tõttu päris olümpose tippu tõusta, siis nagu räägivad legendid, oli Boris Meissneri saatus veidi analoogne Saksa diplomaatias. Nagu kinnitasid ja alati andsid omaltpoolt selgelt märku tema parimad sõbrad, tuntud Saksamaa suursaadikud, olevat olnud suhteliselt kõrvalised (eelkõige poliitilised) põhjused, mis kunagi katkestasid Meissneri kiire diplomaatilise karjääri, kuigi tema teened Saksamaa ees olid kõigile nii selged, et seda oleks olnud isegi tema suurimal vaenlasel raske vaidlustada. Temast sai aga diplomaadikarjääri asemel väga hea ekspert ja seda positsiooni ei saanud temalt mitte keegi mitte kunagi ära võtta.
Oma elu lõpul oli professoril Meissneril hing ikka veel noor ja vaim polnud veel sugugi väsinud. Paraku hakkas elutormidest vintsutatud keha eluvõitlusele alla andma. Nii paluski ta abikaasa Irenet, et naine saadaks teda teekonnal lapse- ja noorpõlve olulisemate kohtade külastusel Eestis. Nad said oma viimase reisiga Eestisse vaatamata kõigile objektiivsetele raskustele hästi hakkama. Boris Meissner oli oma elus tegelikult suur võitleja ja pidas oma võitlused lõpuni auga välja. Nii nagu B. Meissneri surmapäeval ütles mulle telefonis tema abikaasa, oli Boris Meissner lõpus juba väga haige ja tal oli raskusi kontaktis olla ümbritsevaga. Kuid ta pidas vist oma viimasel elunädalal mingit omamoodi arvestust, sest ta ei lahkunud siit maailmast mitte oma abikaasa sünnipäeval, vaid alles järgmisel päeval, kui abikaasa sünnipäev oli möödas.
Abikaasa Irene jaoks, kellega Boris Meissner oli oma elus nii palju ilusat, aga ka rasket jaganud, tundus see viimane žest eriti ilusana ja rüütellikuna, mida üks tõeline mees elu lõpus saabki veel oma abikaasale osutada. Mõnel tuleb see välja, enamikul see paraku mitmetel põhjustel ei õnnestu.
