Tahaksin väga loota, et end progressiivse ning inimkonna parima osa esindajana nägev uus koalitsioon leiab endas piisavalt empaatiat süveneda Eesti ellu ka väljaspool mugavat linnaelu, märgib Maarja Vaino 9. märtsil Vikerraadio päevakommentaaris.
Hiljuti võis lehest lugeda hinnangut, et pärast äsjaseid valimistulemusi saab Reformierakond “lõpuks ometi valitseda nii, et keegi ei šantažeeri neid”.
See kõlab nagu suur kergendus, aga jäin seda lugedes mõtlema, kas ikkagi tasub – eriti ajakirjandusel – rõõmustada, kui võimu saab teostama asuda üks partei peaaegu et võimutäiuses. Siiani on rõõmustatud ikka selle üle, et meil on arvamuste paljusus ning et Eesti valimissüsteem välistab ühe partei ainuvõimu.
Viimase hoiatusena on ajaloost näiteks toodud nn Pätsi vaikivat ajastut, mida on nimetatud tsiviliseeritud diktatuuriks. Muide, toona olevat president ajakirjanikele öelnud nõnda: “Mina tsensuuri sisse ei sea, te ise olete oma tsensor”.
