Kui ajakiri Time valis eelmisel aastal aasta inimesi, siis illustreeris seda artiklit Eesti kunstniku Eiko Ojala joonistus. Tema nimi pole laiemale avalikkusele tuntud, kuid tema originaalne stiil – nagu paberist välja lõigatud siluetid – tõmbab kohe tähelepanu ja jääb meelde.
Eesti illustraatori Eiko Ojala nimi on tuntud ja hinnatud paljude suurte väljaannete kunstiliste juhtide poolt juba üle kümne aasta. Temaga soovivad koostööd teha nii muuseumid, raamatukirjastused kui ka maailmatasemel ajakirjad.
National Geographic, Time, Le Monde, Politico, New Yorker, Washington Post, New York Times on vaid mõned näited sajatuhandeliste tiraažidega väljaannetest, mis juba üle kümne aasta teevad koostööd 43-aastase eesti illustraatori Eiko Ojalaga.
Eesti rahvusringhäälingu saade “Pealtnägija” tegi ülevaate kunstniku kujunemise teest, illusteerides seda rohkete piltidega.
Ojala enda sõnul hakkas ta joonistama juba lapsepõlves ning kasvas üles arvutiga, seega oli tema jaoks loogiline jätk hakata oma kunsti arvuti abiga täiendama.
Pärast keskkooli läks Ojala ülikooli õppima sisearhitektuuri ning asus peaaegu kohe ka tööle reklaamiagentuuris Saatchi & Saatchi. 2000-ndate keskel pani Ojala pingelise agentuuritöö pausile ning läks aastaks Austraaliasse ja Uus-Meremaale oma sõnul loovtööst ja reklaamist paastuma. “Ma arvan, et minu illustratsioonistiil sündiski seal. Ma hakkasin seda kuidagi intuitiivselt arendama,” ütles Ojala.
Algul keskendus ta sõprade portreedele. Neid märkas ajakiri Anne & Stiil, pakkudes talle kuulsuste portreede joonistamist artiklite juurde. Sealt jäi Ojala silma Eesti Ekspressile. 2013. aastal palus nädalaleht Ojalal kujundada väljaande Areeni lisa esilehe, teemaks suhtumine toitu. Kollane porgand inimese embuses avaldas välismaistele kirjastajatele sellist muljet, et Ojala postkast hakkas riburadapidi tellimustega täituma.
“Pärast seda tulid tellimused Inglismaalt ja Ameerikast. Ma mäletan, esimene kõige suurem tellimus oli oligi Victoria Alberti muuseum UK-st ja siis New York Times tuli USA-st kohe,” meenutas Ojala. “Aga see ei ole ka selline plahvatuslik, kui näiteks New York Times esimest korda ühendust võtab, siis ta teeb seda üsna ettevaatlikult, jätab puhvri, et võib-olla mul ei tule midagi välja sellest, lihtsalt proovi, võib-olla saab.”
Kunstnik tunnistas, et New York Timesilt pakkumise saamine oli esialgu korralik ehmatus. Nüüdseks on koostöö kestnud juba kümmekond aastat.
Üks ta märgilisemaid töid on illustratsioon USA ajakirja Time esikaanel 2021. aasta juunis. See oli pühendatud koroonakriisile.
“See tegi mind oluliselt närvilisemaks. See Time’i kaas, mis oli tehtud koroonateemalise ajakirja jaoks, tegi mind selles mõttes närviliseks, et nad tulid kindla ideega, mida nad tahavad. Ma võtsin nõuks, et ma pakun ka oma ideed välja. Nad valisid ühe idee, mille ma lisaks pakkusin. Mul oli selle üle väga hea meel. Lõpuks Time’i kunstiline juht tunnistas, et see on see, mis neile sobib palju paremini. Pärast seda hakkas väga hea suhe selle kunstilise juhiga,” meenutas Eiko Ojala.
Ojala on teinud ka Eesti presidendi jõulukaarte, illustreerinud raamatuid ja kujundanud raamatukaasi. Palju tellimusi on kunstnik Eestis ka ära öelnud, sest ta ei soovi, et tema illustratsioonid külvaks raamaturiiulid või poes pakendid üle. Kunstnik üritab enda sõnul hoida võimalikult madalat profiili, et tema ainulaadne stiil elaks kauem ja oleks selles mõttes viljakam.
Vaata “Pealtnägija” saadet Eiko Ojala töödest siit:
