Raul Pettai
Lageraie toimus Eestis eelmisel aastal ~60 000 hektaril. See on umbes 600 ruutkilomeetrit ehk neljakordne Tallinna pindala ( ~160 km2). See on 15 Tartut (~40 km2). Või veidi üle poole Hiiumaast (~1000 km2).
Arvutused: Kaspar Kruup
Rohkete poliitiliste probleemide kõrval – siseriiklikud ja rahvusvahelised – pälvivad üha enam tähelepanu muudatused Maakera kliimas.
Kui püüaksime ka kliima soojenemist eitada, siis seisame ikkagi fakti ees, et lõppenud aastakümme, 2010-2020, oli kõige soojem, mis Maakeral on senini mõõdetud. Selle perioodi jooksul tõusis Maakera temperatuur +1.4ºF (0.8ºC) üle 20. sajandi keskmise, ületades +0.2ºC võrra isegi eelmise (2000-2010) aastakümne oma.
Seda lugedes tuleb mõista, et pole tegemist mingi lneaarse aastast-aastasse kasvu, vaid statistilise analüüsi tulemusega.
Ilm eri kohtades ja eri aegadel kõigub ikka üles-alla, polaaralad jäävad alati külmemaks kui ekvaator jne. Kui aga kõikide nende andmete alusel arvutame ruumilise keskmise ja antud ajajärgu kohta ajalise keskmise, siis saame tulemuseks keskmise globaalse aastase temperatuuri, mis on 19. sajandi teisest poolest alates järjekindlalt tõusnud.
Kui minna tagasi tööstusajastu algusesse – umes aastasse 1850 – siis on kogu temperatuuri tõus tänini olnud +2.2ºF (+1.2ºC).
Mis on selle põhjus? Peapõhjuseks peetakse süsihappegaasi (CO2) hulga kiiret tõusu atmosfääris.
Veel aastal 2011 oli süsihappegaasi osa 385 ppm (parts per million), nüüdseks on ta juba üle 400 ppm. CO2 toimib nagu kasvuhoone klaaskatus:
Päikeselt saabuv soojusenergia pääseb klaasist läbi nähtava valgusena ja soojendab hoone sisemust. Sisemus aga kiirgab soojust tagasi hoopis suurema lainepikkusega infrapunase kiirgusena. Seda kiirgust tavaline klaas läbi ei lase. Tagajärjeks on soojusenergia kasv hoones ja sealse temperatuuri tõus.
Globaalse temperatuuri ja atmosfääri CO2 sisaldavuse ajalisi graafikuid kõrvuti seades on üsna selge, miks kliima soojenemist tuleb kirjutada süsihappegaasi kasvu arvele.
Viimane aga ühtub tööstus- ja transporttehnika järsu tõusuga viimase 170 aasta jooksul: suurenev orgaaniliste kütteainete, nagu õli, kivisüsi, gaas jt. põletamine küttekolletes ja mootorites.
Siit pärineb umbes 75% atmosfääri heidetud süsihappegaasist. Tõsi, loodusel on oma kaitseventiil, sest metsad, rohelised taimed ning ookeanid absorbeerivad süsihappegaasi.
Inimene on aga seda kaitset halvanud metsade, eriti troopiliste vihmametsade laialdase maharaiumisega. Mereveel on ka oma piir, sest mida soojemaks ta läheb, seda vähem ta gaasi lahustab.
On ette toodud teisi, naturaalseid põhjusi, mis võiksid maakera temperatuuri muuta.
Üks on muudatus Päikese kiirguses. Siin aga on ette näidata vaid 11-aastase perioodiga päikeseplekkide tsükkel, mis kaugeltki pole küllaldane, ja teiseks Päikese tuumas toimuva nukleaarreaktsiooni aeglane kasv.
See viimane muudab Päikese viimaks hiiglaslikuks supernoovaks, aga alles 4.5 biljoni (üheksa nulliga!) aasta järele! Ilmselt ei sobi neist kumbki praeguses arutelus.
Teine võimalus on muutused maakera orbiidis ja pöörlemistelje orientatsioonis (Milankovich cycles).
Nende perioodid on aga mõõdetavad kümnete ja sadade tuhandete aastatega. Nii ei sobi seegi seletus.
Jääb ikkagi vaid eelkirjeldatud “kasvuhoone effekt”, mille loogiliseimaks põhjuseks on senini olnud inimkonna kasvav mõju loodusele.
Palju on küll veel uurida. Näiteks ei tea me polaarpiirkondade igikeltsa sulamisel vabaneva metaangaasi mõju.
Aga pilt on küllalt selge, et probleemi tõsiselt võtta. Soovitan lugejal kliimamuutuse teemasid ka Internetis lugeda; seal leiate palju selgitavaid üksikasju.
Isiklikult arvan, et hoolimata lärmakatest kliimakonverentsidest oleme juba üle kriitilise piiri.
Aeglaselt, kuid kindlalt on soojenenud üldine maakera temperatuur ja vastavalt keeriselisem, rahutum on atmosfäär.
Erakordsed tormid ja äärmuslikud temperatuurid siin-seal on tunnistuseks.
Võrdluseks võib tuua mäekallakul tasapisi veerema lükatud massiivset kaljumürakat.
Aeglaselt, vaevumärgatavalt, aga kindlalt kasvab ta liikumise hoog, pidurdamiskatsetest hoolimata. Lõplik kiirus ja veeremise kaugus oleneb mitmest tegurist, kuid niisama kergelt peatada teda enam ei saa.
On tõsi, et eelmainitud stsenaarium rullub lahti enamasti pikema aja jooksul ning avaldub eri viisil eri paikades (polaaralad vs. ekvaator, mered vs. sisemaa jne.).
Nii inimestel, kui looma- ja taimeliikidel on seega võimalust ja aega kohaneda.
Eks ole Maakera pika ajaloo jooksul suuri muudatusi varemgi juhtunud.
Avasilmi tuleb aga olla juba nüüd.
