Eesti teaduste akadeemia nõukogu valis 4. detsembril üldkogu istungil 16 kandi-daadi hulgast neli uut akadeemikut, sealhulgas õigusteadlase Lauri Mälksoo.
Eesti teaduste akadeemia peasekretäri Leo Mõtuse sõnul valiti kandidaatidest kõik kõige paremad ning ükski uutest akadeemikutest pole vaid ühe valdkonna tegija.
“Praegu nagu moes on, oli peamisteks valikukriteeriumideks tsiteeritavus ja natuke ka see, mida nad suudaksid ja tahaksid akadeemia ja riigi heaks teha lisaks oma põhitööle,” selgitas Mõtus.
Näiteks loodusteaduste alalt valitud akadeemik, Eesti maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Ülo Niinemets on Mõtuse sõnul selgelt maailma üks tsiteeritumaid teadlasi.
Täppisteaduste alal sai akadeemikuks Tartu ülikooli füüsika instituudi professor Jaan Aarik, kes tegeleb materjaliteadusega. Kõige rohkem kandidaate oli tehnikateaduste ja IT-alal, kus kuue kandidaadi hulgast osutus valituks Tallinna tehnikaülikooli materjaliteaduse instituudi professor Andres Öpik.
Tema suguvõsast tuleb juba kolm põlve akadeemikuid. Kõige vähem kandidaate oli humanitaarteaduse vallast, kus kahe kandidaadi hulgast osutus valituks Tartu ülikooli avaliku õiguse instituudi professor Lauri Mälksoo.
Mõtuse sõnul on akadeemikute nimekirja pikka aega soovitud täiendada ka uute nooremate inimestega energeetika valdkonnast, aga kahjuks ei ole siiamaani kedagi leitud. “Teistelgi tehnikaaladel, näiteks ehitusmehaanika alal on vanad korüfeed hakanud väga vanaks jääma ja osad neist on parematele jahimaadele läinud, aga asendajaid ei ole veel tekkinud.
Eks see ole kogu riigi mure, et tegeliku elu mõttes väga olulised erialad pole piisavalt täidetud heade inimestega,” lausus ta. Õigusteaduste valdkond oli Eesti teaduste akadeemia peasekretäri kinnitusel vahepealsetel aastakümnetel tükk aega täitmata.
“Päris akadeemia alguses ehk 30-ndate lõpus oli samuti nimekirjas õigusteadlasi. Vahepeal ei olnud meil õigusteadustki. Seekord valiti akadeemikuks üle hulga aja jällegi rahvusvahelise õiguse professor. Vajadus oli õigusteaduses pikka aega, aga ei olnud õiget kandidaati silmapiiril.
Mälksoo on rahvusvahelise õiguse alal rahvusvaheliselt tuntud inimene, keda on kutsutud isegi ÜRO-sse esinema,” lausus Mõtus. Tartu Ülikooli avaliku õiguse instituudi professori Lauri Mälksoo sõnul on akadeemiku staatus kindlasti suur au ja seda ka õigusteaduse jaoks.
“Minu teada pole vahepealsetel aastakümnetel Eestis olnud akadeemikust juriste. See, et õigusteadus otsustati teaduste akadeemiasse juurde võtta, on vana hea traditsiooni taastamine,” lausus professor. 1975. aastal sündinud Mälksoo on ka läbi aegade noorim Eesti akadeemik. Mälksoo sõnul on tema põhitöö ehk rahvusvaheline õigus ühe väikeriigi jaoks eksistentsiaalne teema ning sellega tegelemine ja rahvusvaheliselt riigi esindamine ka võimalus Eesti heaks midagi ära teha.
“Kindlasti on tulevikus plaanis kirjutada korralik õpik või käsitlus rahvusvahelisest õigusest, mis püüdleks selle poole, et Ants Piip ja tema standardi seadmine esimese eestikeelse rahvusvahelise õiguse õpikuga 30-ndatel järgi teha,” lisas Mälksoo. Kui Eesti teaduste akadeemia 1938. aastal asutati, nimetas riigihoidja Konstantin Päts õigusteadlase Jüri Uluotsa selle liikmeks humanitaarteaduste akadeemikuna.
Uluots oli ka hilisem Eesti vabariigi peaminister ning aastatel 1940-1945 presidendi ülesannete täitja. 1946. aastal sai akadeemia liikmeks õigusteadlane Juhan Vaabel ning seejärel pole ühtki sama valdkonna inimest vastu võetud. Akadeemikuks valitakse Eesti kodanikest teadlasi, kel on väljapaistvaid saavutusi uurimis- ja arendustöös ja kes on oma valdkonnas oluliselt teadust arendanud.