Jüri Estam Kanadas lahkus 28. jaanuaril manalateele Vaado Sarapuu, kelle enam kui 20 aasta pikkused teened väliseesti meedia ees väärivad tunnustamist. Vaado oli loovisik, kellega ka Vaba Eesti Sõna ümber koondunud inimesed koostööd teinud on.
76. eluaastal meie hulgast lahkunud Sarapuu omandas noore mehena diplomi kultuurharidustöös Tallinna Pedagoogilises Instituudis. Eestis töötas ta Tallinna Linnahalli pealavastajana, aga ka televisioonis. Praeguseks sisuliselt varemeis seisva Linnahalli algne “kõlav” nimetus oli tegelikult V. I. Lenini nimeline Tallinna Kultuuri- ja Spordipalee. Sarapuu oli mitmesaja kultuuriürituse lavastaja, suurelt jaolt Eestis.
Olles läinud Kanadasse elama 1997. aastal, asus ta toimetama ajalehe Eesti Elu internetiportaali. Selline mitmekülgne inimene siis, kellesuguste kohta öeldakse “mees nagu orkester”. Mõni ime, kuna Vaado tõeline muusikasõber ka oli.
Torontos ja teisalgi oli Vaado tihti videokaameraga kohal meie tegemisi jäädvustamas, minnes seega eesti diasporaa ajalukku dokumentalistina. Edgar Igarik, kes käis vanasti Los Angelese eestlaste üritusi pildistamas, oli umbes samasugune mees. Rootsi eestlaste hulgas teeb Peeter Mihkla seda tööd oma fotoaparaadiga tänase päevani. Kas oleme oma päevapiltnike piisavalt tänanud nende tegevuse eest? Kuidas tuleksid me ajalehed fotograafideta ja illustraatoriteta üldse toime?
Ise ma Vaado Sarapuud hiigla hästi ei tundnud. Olen talle – rahu ta põrmule – aga tänulik, et Estonian World Review (see on nimi, mida Toronto eestlaste ajalehe Meie Eluga seotud internetiportaal kannab) on olnud üks paljudele inimestele avatud meedium. Võimalik, et just sellega tegelemine osutuski Vaado elu kõige tänuväärsemaks rolliks.
Meediamaastik Eestis pole tegelikult niivõrd avatud, kui ajalehelugejad, kes võõrsil elavad, võiksid seda mõeldavasti ette kujutada. See kehtib näiteks rahvusringhäälingu ERRi ning vanasti ka ajalehe Postimees kohta. Viimase suhtes eksisteeris valikulise avaldamise tava kaua, seni kuni Mart Kadastik hoidis Edasi ja hiljem ka Postimehe ohjasid enda käes. Meenutagem mida Walter Cronkite olla öelnud: “Vaba ajakirjandus pole lihtsalt demokraatiale oluline, see ongi demokraatia ise!” Tänu Vaadole said Estonian World Review (EWR) veerud pelgupaigaks mõnedele “kodueestlastele”, keda kodumaal alati ei avaldata.
Vaado Sarapuul oli komme astuda vahetevahel Kanada eestlaste “ladviku” konnasilmadele, avaldades lugusid ja vaatevinkleid, mis olid vastukarva vähemalt osale sealse peavoolu tegijatele. Kuid kuidas saab ühiskond üldse toimida, kui ei esine vaadete mitmesust, ka kui see hõõrumist esile kutsuda võib? Kui mõned inimesed on konformistid, siis Vaado seda ei olnud. Mulle meenutas EWR Vaado ajal veidi selliseid kunagisi vabameelseid väljaandeid, nagu Village Voice (New Yorgis) ja The Los Angeles Free Press. Ainult et Vaado maailmavaade ei kaldunud vasakule.
Tõsi küll, EWR kujutas või kujutab endast “vaid” portaali või foorumit, mida ei maksa segi ajada klassikaliste meediaorganisatsioonidega, kus töötavad mitmed elukutselised ajakirjanikud, eesmärgil anda suhteliselt kõikehõlmavat ning loodetavasti objektiivset ja tasakaalustatud ülevaadet sellest, mis maailmas toimub ning lahti on. Kuid selle tegemiseks on vaja suurt rahakotti.
Olime Vaadoga sama meelt, et mitte kõik mõjud kunagisele pagulaskonnale, mis pärinevad tänapäeva Eestist, pole head, ja et mõned neist võivad koguni probleemsed ja koguni kardetavad või kahjulikud olla. Sealjuures kujutas Vaado endast samal ajal silda Toronto ja kodumaa ning mingis ulatuses kogu Eesti diasporaa ning Eesti vahel üldisemalt.
Tänase kommentaari selle osa lõpetuseks on vaja vaid tsiteerida lühikesi järelhüüdeid Vaado Sarapuu mälestuseks tema enda Estonian World Review’st. Nagu näiteks: “Vaado, sa olid aus, andekas, ainulaadne ja julge”. Või siis: “Vaado suur panus oli luua alternatiivne uudistekanal (Toronto) Eesti Elule.” Aga ka: “Ta alati väljendas oma seisukohti ausalt. Lugejad said teadmisi Eestist ja eesti kultuurist, mida nad ei oleks muidu saanud.”
Kurb kui see ka ei oleks, ükski asi ei kesta igavesti. Niisiis: aitäh Vaado Sarapuu, ja head teed!
Kui hauakõned on reeglina minevikku vaatavad, siis seaksin pilgu nüüd Eesti oleviku ning tuleviku poole. Soovin täna alustada ja järgmine kord tagasi tulla sellise teema juurde, nagu eesti kool. Või siis õigemini eesti kool kodumaal, mis peaks ju olema eesti soo või lausa eesti mitme hõimu oluline kujundaja, hoidja, ja isegi elushoidja.
Teiste päevapoliitiliste teemade hulgas on nüüd uuesti esile kerkinud küsimus kõikide Eestis asuvate koolide (ja ka lasteaedade) üleviimisest eestikeelsele õppele.
Kui mina – mitte veel viieaastase poisikesena – USAsse saabusin, ei tehtud mulle ja teistele Saksamaa ja Rootsi kaudu Ameerikasse tulnud eesti lastele küll mingit hinnaalandust. Ausalt öeldes oli New Yorgi pilvelõhkujate ja muu melu keskele sattumine selles vanuses midagi õige dramaatilist. Olin enne seda tundnud vaid linnulaulu ja sõnnikulõhna ühes bukooolilises maailmanurgakeses Hollandi piiri lähistel, keset sparglipõldusid ja metsatukkasid. Kuid 1956. aasta lõpuks (me saabusime Bronxi Sickles Street’ile suve alguses) valdasin ma väikese “tänavapoisina” õpitud inglise keelt vist juba üpris soravalt.
Käisin hiljuti ühes Subway restoranis Tallinnas, kavatsusega tellida üks kalkunilihaga salat. Kuuldes sõna “kalkun” ajas venelasest noormees leti taga silmad punni ja vaatas ehmunult oma venelannast kolleegi poole ja küsis kohkunult minu käest “hot dog”? Mitte, et Subway viinivorste tegelikult üldse müüks. Neist asjust pajatan pikemalt aga juba järgmisel korral! Vahepeal toimetavad paljud meist, nii siin- kui ka sealpool ookeani, oma toimetamisi keset lumehangesid, kandes sealjuures näomaske, nagu valdav osa inimkonnast seda nüüdisajal teeb. Ka kui Vabariigi aastapäev tuleb tänavu “pandeemiliselt” vaoshoitud, soovin head peatselt saabuvat iseseisvuspäeva!
