Jüri Estam
Kuigi mitmed Euroopa rahvad ja ameeriklasedki tunnevad fraasi “aeg parandab kõik haavad”, siis metsavend Alfred Käärmann (1922-2010) niiviisi ei arvanud. Olles NKVD haarangu käigus haavata saanud ja vasakust käest ilma jäänud, jäi Käärmann tema enda sõnul “sandiks” ja “omaste ülalpeetavaks”, kuni teda pikaks ajaks Siberisse saadeti.
Isegi praegu ei tundu paljude nende USA mustanahaliste haavad paranenud olevat, kelle esivanemad transporditi Aafrikast Ameerikasse orjalaevadel 17. ja 19. sajandi vahel.
Nõukogude okupatsiooni all elanud eestlaste haavad võivad küll armistunud olla, kuid hingelist ravi on neist vähesed saanud.
Kui välja arvata pärgadepanekud suurte küüditamiste aastapäevadel, elab ametlik Eesti üldjoontes eituses, mis puutub eestlasi pärast 1939. aastat tabanud katastroofi.
USA psühhoterapeut Leah Royden on kirjutanud paljudest traumeeritud inimestest, kelle olukord ei parane isegi pika aja möödudes. Tema sõnul esineb taolistel “komplitseeritud valu”. Psühhotraumaatilised kahjustused võivad kauaks jätkata inimeste ahistamist une ajal, aga ka mõtete ja mälupiltidena ärkvel olles.
Meil Eestis tundub olevat suhteliselt vähe tuntud autoreid, kes käsitleksid täie tõsidusega seda, mida meie inimesed läbi elasid II MS ja Stalini aastatel, aga ka hiljem.
Mitmed minevikus põlu all olnud vanahärrad panid suure hilinemisega oma sõjamälestused kirja, kui tsensuur siin kolmekümne aasta eest lõppes, ja eesti naistest on meid vaikimisest päästnud näiteks Ene Mihkelson (“Katkuhaud”), Imbi Paju (“Tõrjutud mälestused”), Sofi Oksanen ning Oksanen ja Paju üheskoos (“Kõige taga oli hirm”). Kuid jubeduste täit ulatust ei too isegi nemad alati päevavalgele. Paljukannatanud eestlane võiks samuti hüüda “ma süüdistan”, nagu juudid on harjunud tegema, kuid oleme olemuselt üldiselt liiga taltsad, et oma vaenajatele etteheiteid teha. Tuleb hoopis elada kõrvuti, oma traumeerijate otseses läheduses. Või siis traumeerijate laste ja lastelaste kõrval, kes on kas unustanud, et midagi kunagi juhtus, või kes sellega isegi uhkustavad.
Eestlaste traumeeritust hoitakse kalevi all, ja nii ei tea eesti noored alati täit tõde, kuid küll nad midagi siiski aimavad.
Ohvriabi said suure hilinemisega ja mingis ulatuses osa inimestest, kes suutsid Siberis ja asumisel kuidagi ellu jääda, kuid üldisemalt ei võeta okupatsioonikahjude küsimust poliitikute suure enamuse poolt kuigi tõsiselt, rääkimata Eesti rahva ulatuslikest isiklikest kaotustest ja hingehaavadest. Süütult karistada saanud inimesi on toetanud eesti maksumaksjad, mitte Moskva.
Tänapäeva laste jaoks on siin loodud mitmeid programme stiilis “märka traumeeritud last” jms, küll aga ei soovita näkku vaadata sellele, et kogu eestlaskond – võibolla välja arvata kõige tuimem osa nn nõukaaja “nomenklatuursest eliidist” – on õige raskesti psüühiliselt traumeeritud, ja seda põlvkonniti. Olla vallutatud rahvas on midagi veel rängemat, kui saada vitsa lapseeas.
Olla traumeeritud on midagi, mille ohvriks nii eesti pagulased kui ka “kodueestlased” on olnud. Alguses koos, ja hiljem juba erinevatel viisidel.
Võiks Vaba Eesti Sõna vanu veerge lapata, näiteks kui Aime Andra jagas 19. juunil 2018 muljeid Helga Meritsa filmist “Tuleme peagi koju. Lapsed Geislingeni põgenikelaagrist”. Merits on tubli olnud, mis puutub dokumentaalfilmide valmistamisse meie maapakku sattunud inimeste poolt läbielatu kohta, kuid minu jaoks – nagu Aime Andragi tundub arvavat – kipub Merits asju liigselt pehmendama. Umbes, et viisakas seltskonnas neist asjust ei räägitaks…
Veel üks traumeerituse kontekst Eestis eneses on “Stockholmi sündroom”, kus paljud kohutavalt töödeldud ja ajupestud ohvrid läksid emotsionaalses mõttes pikapeale üle vastase poolele.
Nõukogude KGB kunagises Eesti peakorteris Pagari tänaval Tallinnas tehti ekskursioonil mitme aasta eest represseeritutest külastajatele selgeks, et see polegi olnud kuigi hirmus paik. Et kõige koletumad vereteod lõppesid seal ju aastal 1953.
Vabamu (mille ainsaks nimeks oli varem Okupatsioonide muuseum) noored töötajad otsustasid panna k.a sõbrapäeval ehk Valentini päeval rõhu sellele, et isegi Siberis suudeti armuda. Ei olnudki seal nii väga paha olla! Kas nad just seda öelda soovisid, kuid nii see välja kukkus.
Tegelikkuses “laastavad sõjakoledused ja okupatsiooniaastad jätkuvalt eestlaste psüühikat”. Nii arutlesid psühhoanalüütikud Andres Adams, Ants Parktal, Erika Saluveer ja Endel Talvik Eesti Päevalehe veergudel veel alles kümne aasta eest.
Nähtavasti otsustasid “Ühtse eesti kooli” idee propageerijad nagu reformierakondlasest Jürgen Ligi, et praeguseks on piisavalt palju vett merre voolanud, ja et eestlastel tuleks mineviku “ebameeldivustel” oma tundemaailmast nüüd kaduda lasta. Et eestlased ja teised Nõukogude režiimi ohvrid on saanud praeguseks oma haavasid piisavalt lakkuda. “Tuimad tükid”, need reformierakondlased, arvab aga siinkirjutaja.
Kas vene laste tirimine eestlaste koolidesse on ikka nii väga hea mõte? Võibolla on see nüüd üks raas üle pakutud, kuid Auschwitzi ohvreid ei sunnitud pärast sõda koonduslaagri valvurite seltsis küll mitte viibima, nagu parimad sõbramehed.
Jürgen Ligile võiks soovitada sellise teose vaatamist, nagu 1945-1946 aastal Nõukogude Liidu tellimusel valminud filmi “Meie hulgas viibivad mõrvarid”. Eestis on mõni mõrvar tõenäoliselt veel elus, ja siin asub palju toimepandu eitajaid.
Meil leidub venelasi, kes tahavad “oma” koole eestlastest erinevatel põhjustel alles hoida, aga on ka eesti lapsevanemaid, kes soovivad, et eesti koolid jääksid eesti laste jaoks turvatsoonidena alles.
Miks tuleb eesti peredelt nõuda silma kinnipigistamist nagu midagi ei oleks vahepeal üldse juhtunud? Mustanahalised USAs hüüaksid selle peale ilmselt “no justice”. Niisiis: päris hästi see Reformierakonna koolide kokkuliitmise eksperiment ei tarvitse lõppeda.
