Kristel Vilbaste,
[email protected]
Õigupoolest on veebruar see aeg, kus peaks kirjutama Eestist midagi tõeliselt ilusat. Kodumaaarmastusest, Tartu rahu ideaalidest, ilusast loodusest. Ja nii ongi, enamasti unustatakse vabariigi aastapäevaks kõik vanad tülid ja ülekohus.
Tänavu tuli aga veebruar jaanuaris, kuu aega varem. Äkki tundisid kõik ennast võrdsetena. Siis kui tuli Eesti Energialt esimene selleaastane elektriarve. See puudutas igaüht, mitte ainult vaesemaid, neid, kes ikka lükata ja tõugata on olnud. Murest murtud olid ka muidu hästi hakkama saavad, aga oma elu üles ehitavad noored ja paljud riigiteenistujad. Ühine vaenlane, ehk siis riigifirma, koondas inimesi ühtseks. Aga kas see on siis ühtsus. Võitlus oma riigi vastu. Ja sellest ei saa ma aru. Miks peame võitlema pidevalt oma riigiga, küll metsade maharaiumise pärast, küll randade täisehitamise vastu. Meie oma riigi vastu. Me ei taha ju. Tahaksimegi lehvitada sinimustvalgeid siirast rõõmust vabaduste üle, rõõmust oma laste üle, oma sportlaste võitude üle, oma kultuuriväärtuse kauniduse üle… Miks ja kes tahab meid panna oma riiki, OMA RIIKI vihkama. Miks?
Aga on veel midagi, mis Eestisse üldse ei sobi. Koputamine on midagi, millest Eestis isegi rääkida ei taheta. See on midagi, mida igaüks põlgab ja koputaja nimega elamine on nii väikeses kogukonnas tõeline piin. Küllap verised haavad pool sajandit tagasi sündinu pärast. Just selle viimase tõttu on Eesti hakanud vastu Euroopa Liidu uuele direktiivile, mis riiklikul tasemel tuleks Teavitaja kaitse seadusena kinnitada. Millegipärast tõlgitakse meil seda vilepuhujate seaduseks, kuigi koputamise mõiste on igivana. Ja selle salaja teiste peale kaebamise soodustamist ei taha kinnitada ei opositsioon ega ka valitsuserakonnad. Meil on vastikus selliste asjade vastu emapiimaga sisse imetud. Inimlikkus ja empaatiatunne on väärtused, mida hindame. Proovin seekord lahti seletada selle tunde ajaloolise tausta kui ka silla tänapäeva.
Nõukogude ajal oli palju asju, millest ei tohtinud rääkida. Kui millestki keelatust räägiti ja keegi kippus võõras seltskonnas üleliia lobisema, siis oli vaigistamiseks kindel käemärk – selleks koputati sõrmenukkidega vastu lauda. See pani inimese ka kõige suuremas vihapurskes vakatama.
Mäletan, kuidas ema mulle lapsepõlves seletas, mis on koputamine. 1944. aastal, kui sõjalaine uue hooga Eestist üle käis, oli mu vanaisa vallamaja kaitsmas ja oli sunnitud sakslastega kaasa minema. 1945. aastal, kui ta tagasi oli, laskis üks külaelanik küla peal lahti jutu, et vanaisa on metsas ja käib kodus. Algasid pidevad haarangud mu ema lapsepõlvekodus, piinamised jm sinna juurdekuuluv. Selgus, et koputajaks või vilepuhujaks oli üks uusmaasaaja, kes oli nii laisk, et valas lüpstud piima kraavi, mu vanaema oli temaga sellepärast kurjustanud. Ei olnud see inimene pärast külainimeste seas heas kuulsuses.
Teine lugu on hoopis hilisemast ajast, vahetult enne taasiseseisvumist. Ma tegin oma ülikooli lõputööd ühes laboris botaanikaaias. Pidin lugema mikroskoobi abil taimede kromosoome. Aga et mus on alati rohkem linnuvaatleja verd olnud, siis märkasin kromosoommustrite asemel silmanurgast hoopis üht teist mustrit. Meie teaduskonna dekanaat oli palmihoone teisel korrusel ning märkasin, kuidas ühed ja samad meie teaduskonna tudengid käisid regulaarselt dekanaadis. Tõsi, osa neist oli kehva edasijõudmisega, aga mõne puhul teadsin, et nende isa oli miilits või ema parteitöötaja. Takkajärgi ei saagi ju midagi öelda ja kas me nüüd aastaid hiljem tahaksimegi kusagilt toimikutest lugeda, mida nad meie kohta rääkisid. Jah, ühel hilisemal kohtumisel ütlesin ühele neist, kes oli üsna populaarne tudeng, nüüd küll juba manalas, et kõik tegelikult arvasid, et ta on julgeoleku poolt värvatud, tal purskusid pisarad silmist seda tõdedes. Ma ei tea, mis teda nii tegutsema pani, ilmselt pidevad pahandused joomatuurides. Ju ta oli koputajaks värbajatele lihtsalt kerge saak?
Vahel tundubki, et see on nüüd jäädavalt möödas. Kas on? Riigis, kus kõik on kõigi sugulased ja sõbrad, ongi üsna arusaamatu, miks peaks minema üksteise peale riigiasutusse kaebama. Aga küllap motivatsiooni leiab. Kusjuures loodav seadus on ju oma algmõttelt hea, et need, kellele tõeliselt liiga tehakse, saaksid välja rabeleda kiusamise hädaorust. Kuid üle viiekümnesed ei suuda uskuda, et seda seadust ei hakata ära kasutama enda huvides. Selleks, et saada hüvesid või lunastust pattude eest. Valekaebuste põrgutee on nii kerge avanema.
Kahetuhande kahekümnenda teise aasta algus on minu jaoks märgiline, mul saab 3. veebruaril täis kolmkümmend aastat ajakirjanikuna tegutsemist, ma olen püüdnud oma lehelugusid kirjutada nii, et ma kellegi kohta valet ei kirjuta ega kasuta ära inimese kontekstist välja rebitud lauseid. Mu kunagine peatoimetaja ütles, et iga hea ajakirjanik saab kord kaebuse Avaliku Sõna Nõukogusse. Ei ole minu kohta ühegi menetlust alustatud, aga just sellel aastal sain ma oma esimese Facebooki vangistuse. Ja kas teate, mille eest? Selle eest, et postitasin sotsiaalmeediasse lingi pikemast allikavee joodavuse artiklist, millest osa ka selle lehe veergudel ilmus. Ma olen siiani sõnatu. Ja kuigi alguses tulid ka mulle pähe mõtted rumalast tekstirobotist, mis on asjast valesti aru saanud, siis kaks teist postitust, mis karistuse aluseks olid, mille kohta raporteeriti, näitavad selgelt, et see on luust ja lihast inimese nobe näpp. Ja ma sain aru ka uutmoodi maailmast – kui varem oli tsensori arvamust võimalik vaidlustada, siis nüüd polegi seda enam kellegagi arutada. Sein on ees. Pole kohta, kus asi vaidlustada. Jääb vaid kibe viha internetimootori ülesehitajate vastu või siis rahuneda ja minna metsa.
Aga mõtlema paneb see mind küll. Mis saab siis, kui sotsiaalmeedias asuvad valekaebusi esitama vahetult enne valimisi parteide trollid vastaskandidaatide vastu, nüüd, kus valimisrahasid vähe ja ukselt uksele käimine ning valimiskoosolekud taunitud? Ja mida võib kaasa tuua uue eurodirektiivi raames töökohtades ülesseatavad koputusmeilipostkastid?
