Molodjož Estonii kättemaksuartikkel on olnud peamiseks allikaks Lennart Meri süüdistamisel kaastöös KGB-ga. Neist süüdistustest lähtub Meri väsimatu kriitik Ando Leps, ka Virkko Lepassalu raamatus „Süümepiinadeta“ (2005), milles pühendatakse lisaks suurt tähelepanu Georg Merile, kes oli värvatud agendiks, aga täitis oma ülesandeid nii vastumeelselt, et KGB teda ei usaldanud.
Kui keegi erandlikult katsub paljastada KGB tagamaid, sattub ta kohe vastutule alla, sagedasti tembeldatakse teda ennast koputajaks-agendiks. Seepärast mõistavad poliitikud kombekohaselt küll hukka kommunismi ja selle kuritööd, ei julge aga minna palju kaugemale, mainida ka musta töö tegijaid. Viimaseid on avalikustamise eest hoiatanud viimane KGB ülem Rein Sillar. Kui keegi on teinud katset, on teda tembeldatud napakaks, ka provokaatoriks, keda ei tohi usaldada.
Lennart Meri tõkestas kameeleonide võimu sujuvat jätkumist. Pealegi oli tal teine taust, vastupidiselt nõukogude võimueliidile oli tal lapsepõlvest läänelik orientatsioon, millest ta oma tegevuses ka lähtus. Kuidas on aga Ando Lepsi enda taust? Isa August oli Eesti Vabariigis Riigikogu liige, suri Rootsis 1972. aastal, perekond oli Eestis. Üks vendadest teenis 20. Eesti SS-diviisis, oli Vorkutas ja vabanes 1946. a. Kuidas koheldi tavaliselt Eesti Vabariigi välismaale pääsenud poliitikute Eestisse jäänud lapsi? Kuna see oli neile patuks, pidid nad käituma ustavamalt kui puhta taustaga kommunistid. Rootsi põgenenud minister Jaan Lattiku poeg Heino oli kurikuulus nuhk, kes aitas likvideerida metsavendi. Lepsi taust oli kindlasti teada ka julgeolekul. Kuidas ta ise sellise isaga sai õppida õigusteadust ja pääseda ametisse siseministeeriumis? Oli seal 1960-95, komparteis 1965-90 (seal olid ka tema kaks venda) – peaks vaatama peeglisse? Pealegi sai ta õigusteaduse kandidaadiks 1982 NSVL Siseministeeriumi Akadeemias Moskvas.
Hiljuti ilmus tema raamat ”Kui Eestit valitsesid juristid”. Sissejuhatuses kahetseb Leps, et praegust Eestit ei juhi juristid, mis aitaks vältida anarhiat. Lisab: ”Eesti taasiseseisvumise käigus tembeldati kõik juristid ”punasteks” , sest nad kaitsesid sotsialistlikku riigikorda ja õigussüsteemi – nagu tegid ka praegu võimul olevad ajaloolased, keemikud, geograafid jt, keda millegipärast punasteks ei tembeldatud. Olgu öeldud, et erinevalt ajaloolastest juriste arhiividesse tööle ei võetud, kuna nad polnud valitsevale võimuladvikule küllalt kuulekad ja usaldusväärsed”.
Miks peaks aga just juriste arhiividesse tööle võtma? Ajaloolastel on vastav pädevus, nad ei kipu ka tööle prokuratuuri. Kas polnud aga juristid endisele süsteemile rohkem kui kuulekad? Seda möönab Leps ise: ”nad kaitsesid sotsialistlikku riigikorda ja õigussüsteemi” – kas peaks see andma neile eeliseid? Viimases Kultuur ja Elus süüdistab Leps teisi, aga kes mõistsid kohut endise Eesti juristide ja ka teisitimõtlejate üle. Kas nende hulgas polnudki juriste? Kuidas oleks olnud Lepsi isa saatus Eestisse jäämisel? Lepsil on olnud seost arhiividega, ta osales 1991. aastal KGB arhiivi erikomisjonis (Teine Eesti, 1996, lk. 814-821). Kus on tema enda toimik?
Väga tähtsat rolli mängib nimelt Meri kriitika puhul salapärane Toimik, millele võib kõike omistada, kuigi pole aimugi selle si-sust: on üledramatiseeritud müstifitsioon. Toimikud olid ju kõigil, kellel oli kokkupuuteid julgeolekuga, aga nende eksistents ei ütle midagi faktilise süü kohta. VEKSA juhtkonda, KGB-sse või nõukogude välisteenistusse kuulunud isikute raportides do-mineeris nende, mitte aruandes käsitletud isiku mõte. Ei kajastu tõde, vaid tolleaegne oma naha säästmine (Hellar Grabbi, Eesti Päevaleht 14.11.1994). Antakse mõista (pole ju tõendeid), et Jeltsin olevat juulilepete puhul mõjutamiseks kasutanud Meri toimikut. Kelle toimikut kasutati Läti-Vene lepingute puhul, mis olid juba alla kirjutatud ning Eesti seega sisuliselt üksi jäänud?
Üks Eesti tuttav arvab, et pooled eestlased on Turttolat ja Ilmjärve uskudes veendunud, et Päts ja Laidoner olid KGB agendid, samas kui teine pool on veendunud, et Turttola ja Ilmjärv on KGB agendid. Rahvas on lollitatud kahte lehte, mis annab manipuleerijatele suurepäraseid võimalusi. Seda tegi juba Gustav Naan ja sama taktikat kasutatakse võrgukommentaarides: kommunistide kritiseerijaid, isegi poliitvange, tembeldakse KGB agentideks. Eks olnud kõikidel kultuuritegelastel kokkupuuteid KGB-ga ja ka lõivu maksmist. Praegune kriitiline hoiak ei tee neid reeturiteks.
Meri on presidendina viinud Eesti maailmakaardile. Kuidas oleks Eesti maine, kui oleks saanud esimeseks presidendiks Rüütel, kes Ain Seppikut tabanud kriitika puhul presidendina arvas, et need noored, keda Seppik vangi saatis, olid ise süüdi, rikkusid oma elu? Kas peetakse seda kuriteoks, et mõnel õnnestus pääseda eluga stalinistlike timukate käest? Kas ei vääri hoopis enam põlgust kõrgem võimustruktuur, mis nuhiameti sisse seab ja nuhile käsud kätte annab?
Vello Helk
