Eestigi kergejõustikutähed on praegu maailmameistrivõistluste tules. Võistlus käib kõrberiigi Katari pealinnas Dohas, kus Khalifa ultramoodne staadion on küll konditsioneeriga jahutatav, ometi lubab 40-kraadine niiske kliima võistelda vaid öö hakul.
Eesti üheksaliikmelisest meeskonnast (ükski naiskergeatleet MM-normi ei täitnud) käis esimesena areenil 400 meetri tõkkejooksja Rasmus Mägi. Mõne aasta tagune EM-hõbe ja Rio 2016 olümpia kuues on tänavu olnud hädas nii haiguse kui vigastusega, ometi näitas suurt sisu ja hüppas üle omaenda varju. Mägi pääses oma hooaja margiga eeljooksu võites poolfinaali, kus jooksis 48,93 sekundiga veel paremat tulemust näidates end peaaegu finaali.
„Pea-aegu“ seepärast, et Briti Neitsisaarte mees, kelle diskvalifitseerimine (jooksis tõkke pilbasteks ja mitte ületas, vaid möödus takistusest) Mägile lõppjooksukoha andis, viimaks siiski ennistati finaali. Aga visale Eesti mehele tuleb ka maailma üheksanda koha eest au anda.
Teisena käis areenil loobunud kettaheitekuninga Gerd Kanteri Eesti mantlipärija Martin Kupper, kuid ei suutnud ekstreemsetes oludes enamat 62.10st, mis esitosinasse ei viinud. Aga eestlaste põnevamad hetked on veel ees, sest peagi lähevad starti kümnevõistlejad Maicel Uibo (sise-MMi medalimees) ja Janek Õiglane (eelmise MMi neljas) ning Eesti trumpäss, maailma tänavust odavisketabelit juhtiv Magnus Kirt. Ning lõpuks elame kaasa südaööl jäämütsides maratoni jooksvatele Tiidrek Nurmele ja Roman Fostile.
Võrkpalli peavad eestlased viimasel ajal üheks rahvusspordialaks. Nii jõudis meie rahvusmeeskond juba viiendat korda järjest Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile ja tänavu käis seal esimest korda ka Eesti naiskond. Tulemus on selles mõttes kurb, et ei mehed ega naised suutnud võita ainsatki mängu, bilanss oli 0:10, ometi väärivad naised tugevamatele vahva vastuhakkamise eest pai, mehed aga peavangutust, et kuidas siis nüüd nii. Läksite ju esikaheksasse tahtma ja jäite viimaseks ehk 24ndaks.
Eesti mehi mängib Euroopa väga tugevates klubides Itaalias, Prantsusmaal, Poolas, Türgis ja mujal, aga sära ja X-faktor seekord puudus. Eesti kaotas maailmameister Poolale 1:3, seejärel autsaider Montenegrole 0:3, Tšehhile 0:3, Hollandile 1:3 ja agooniaks kujunenud mängus Ukrainale 0:3.
Vana tõde on, et võidab meeskond, kaotab treener, ja nii astus kuus aastat eestlasi treeninud rumeenlasest juhendaja Georghe Cretu ametist tagasi. Tänuga tehtu eest ja pisarad silmis. Ehk soliidselt. Nagu ka teise spordiala sõudmise Eesti näidet tuues. Sealgi vahetus peatreener, sest Eesti spordi ühe lipulaeva meeste neljapaadi 2016 olümpial ja 2017 MMil pronksile viinud Matti Killing võttis kahe viimase kehva hooaja eest vastutuse ning taandus. Nüüd tuleb soomlasel Veikko Sinisalol paat esmalt olümpiale ja siis jälle medaliteni aidata.
Üks tore sündmus toimus hiljuti Eestis Saku Suurhallis. Nimelt andis seal sõprade toel lahkumisetenduse Eesti läbi aegade üks paremaid, andekamaid ja värvikamaid korvpallureid Martin Müürsepp. Kuna meil on olümpiavõitja Tiit Sokk, kahekordne maailmameister Priit Tomson, Jaak Lipso ja teisigi erinevalt Müürsepast tiitleid võitnuid, pole Mürka (nii teda kõik kutsuvad) ehk parim, aga ometi on ta ainus eestlane, kes mänginud unistuste korviliigas NBAs. Kokku on Müürsepp NBA-s mänginud 83 mängu Dallas Mavericksi ja Miami Heati meeskonnas. Karjääri lõpus esines Müürsepp tugevates Euroopa klubides (Moskva AKSK, Ateena AEK, Kaasani Unics), olles maailma ühe tipptreeneri Dušan Ivkovici lemmikuid. Kes on pidanud Müürseppa üheks suuremaks talendiks, lisades, et viitsinuks see mees rohkem tööd teha, olnuks ta parem kui Dirk Nowitzki.
45-aastaseks saanud Müürsepp kutsus oma lahkumismänguks sõpru nii USAst, Iisraelist, Venemaalt kui mujalt ja tulidki nii NBA tähed, olümpiavõitjad kui supertreenerid. Eesti parimatest poegadest rääkimata. Patsutati palli, räägiti spordijuttu ja libistati väike õlu, sest raju pidutsemise ajad, milles ka Müürsepp kõva tegija oli, on möödas ning Martin on nüüd Tallinna Kalevi meeskonna peatreener.
Maadluse maailmameistrivõistlused peeti tänavu Kasahstani uue nimega pealinnas Nur-Sultanis. Eestlastel läks väga hästi, sest nii Heiki Nabi kui Epp Mäe teenisid pronksmedali ja lunastasid omale järgmisel aastal Tokyos peetava olümpia pileti.
Nabile on see kahe raskekaalu MM-kulla kõrval viies MM-medal (lisaks 2012 olümpia hõbe), Mäele teine MM-pronks. Kergelt ei tulnud tänavused medalid kummalegi. Nabi sai pärast kaotust kuubalasele teed pronksile jätkata reeglite kohaselt vaid tänu sellele, et Kuuba mees finaali jõudis, ja pidas siis neli võidukat matši. Mäel tuli aga pronksini jõudmiseks alistada esmalt Rio olümpia pronks, siis Rio olümpia võitja ja lõpuks ka tugev hiinlanna.
Nabi ja Mäe medalid on seda tähelepanuväärsemad, et olid Eestile tänavu esimesed suveolümpiaalade MM-autasud. Talialadelt on seni kirjas vaid trikisuusataja Kelly Sildaru rennisõidukuld. Loodan, et Eesti kui spordiriigi tasemest on nende näidete varal siiski ennatlik järeldusi teha.
Enn Hallik
