Olen nüüd juba aastaid teinud tervisekõndi. Alustasin sellega, et jõuda välja tervisejooksuni, aga minu tohtrist sõber ütles, et unustagu ma see oma vanuses ära. Ta ütles, et olen oma põlvi ja puusaliigeseid juba niigi 70 aastat vaevanud ja peaksin nüüd jääma jalutamise juurde.
Nii olengi teinud juba mitmeid aastaid. Olen kaotanud sellega mitu kilo, juurde aga on tulnud musklite raskust. Kuid ma olin senini keeldunud kasutamast keppe. Kui ma näen kedagi kepiga kõndimas, siis mõtlen kohe, et tegemist on vana inimesega … mina olen küll samuti vana, aga ma keeldun seda uskumast ja tunnistamast … veel. Kepiga kõndijat kujutan ma ette kui väikest halli peaga vana daami, kes kannab suuri prille ja kampsunit, sall ümber kaela ja jalas vanad värvilised tennised.
Ma tean, et stereotüüpsed ettekujutused on valed, aga ma ei suutnud alustada kepikõnniga. Iga kord, kui ma kepikõndi kellelegi mainisin, küsiti minult, kas ma teen ise kepikõndi ja siis tuli pikk jutt sellest, kui kasulik on kepikõnd ülakehale ja südamele, sest sellega koos liigutad ka käsi. Ma ei hoolinud sellest karvavõrdki. Siis ühel hommikul, kui väljas oli veel pime, jalutasin ma läbi riigimetsa, kolm minu koera koos minuga, kes tolknesid mul kogu aeg jalus. Miski tegi neid väga närviliseks. Ma teadsin, et nad jooksid ka ümber meie talu, ajades nii metsloomi majast eemale, aga nii võis kuskil varjus mõni loom hiilida. Hunt ei ründa koera, kui ta on koos inimesega. Igatahes hoidusid koerad väga minu lähedale ja olid vaiksed.
Ja siis ma mõtlesin, et mina kõnnin pimedas metsas ja ei karda midagi, sest minuga on mu kolm suurt koera, aga praegu otsivad nad kaitset minult! Mulle tuli mõte, et ma vajaksin paari korralikku teravat suusakeppi, nii igaks juhuks … ja siis ma otsustasin hakata kõndima keppidega. Pealegi oli kottpime ja ükski täie mõistusega inimene maal ei lähe sel kellaajal metsa, välja arvatud hundid ja karud.
Oma suureks üllatuseks pean ma tunnistama, et kepikõndi naudin ma nüüd väga. Mul on rohkem kindlustunnet astumisel, ma ei komista enam nii palju ja ei libastu teel. Ka on mul nüüd kaasas päris hea relv enda kaitsmiseks, kui seda vaja läheks.
Olen õnnelik, et otsustasin alustada kepikõnniga ja soovitan seda kõigile. Tegin ka väikese uurimistöö kepikõnni kohta ja jagan seda nüüd teiegagi.
Kepikõnni eelised võrreldes tavalise kõnniga: suurendab sinu vastupidavust, vähendab koormust põlve-, puusa- ja pöialiigestele ning selgroole, aitab kiiremini laugeid tõuse läbida, aitab paremini ebastabiilsel või libedal pinnasel tasakaalu hoida, parandab rühti käimisel, keppe saab kasutada võimlemisvahendina, hoiab kurjad koerad eemal.
Kepikõnni eelised võrreldes jooksuga: vähendab oluliselt koormust põlve-, puusa- ja pöialiigestele ning selgroole, ka vähe treeninud inimesed saavad omavahel terve treeningu vestelda, ilus loodus ei vuhise sinust mõne sekundiga mööda, väiksema intensiivsuse tõttu on väiksem ületreeningu oht.
Kepikõnni miinused võrreldes tavalise kõnni ja jooksuga: pead muretsema vanad suusakepid.
Viido Polikarpus
