Eesti Rahvusringhäälingu (ERR) saates “Keelesäuts” on varemgi põgusalt juttu olnud segadust tekitava sisuga inglispärasest moeväljendist “päeva lõpuks”. Et väljend taandumismärke ei näita, vaadakem veel kord ja põhjalikumalt, mis probleemid sellega seostuvad.
Väljendis “päeva lõpuks” ei ole midagi halba juhul, kui me peamegi silmas nimelt päeva lõppu, õhtut, nagu näiteks lauses “Ööseks lubab vihma, nii et hein on vaja päeva lõpuks laka alla saada”. Mitmemõttelisusest johtuv segadus võib aga tekkida, kui väljendit “päeva lõpuks” kasutatakse selliste lihtsate ja selgete eesti sõnade asemel nagu “lõpuks”, “viimaks”, “ükskord”, “kokkuvõttes”.
Iseäranis sageli tuleb seda ette poliitikute ja ametnike üksteist kopeerivas keelepruugis, kuid paraku üha enam ka näiteks kultuuriinimeste ja ajakirjanike omas. Selmet öelda “kokkuvõttes otsustab rahvas”, öeldakse “päeva lõpuks otsustab rahvas”. Selmet öelda “Kelle poolt sa lõppude lõpuks oled?”, öeldakse “Kelle poolt sa päeva lõpuks oled?”. Ootan hirmuga, millal keegi toob taasiseseisvumisaegse lööklause “Ükskord me võidame niikuinii!” tõemeeli kuuldavale kujul: “Päeva lõpuks me võidame niikuinii!”
Inglise keeles, kust tobedus pärineb, käibibki väljend at the end of the day sõna finally sünonüümina. Aga ega sealgi keeleteadlikumad inimesed sellele just hea pilguga vaata. Näiteks kirjanik Stephen King on öelnud, et inimesed, kes seda väljendit niimoodi kasutavad, tuleks õhtusöögita voodisse saata. Ka eesti keeles tasub seda lause tähendust hämardavat kohmakat toortõlget igal juhul vältida, seda enam et omad arusaadavad vasted on meil ju olemas.
