24. veebruar oli kauneimaid talvepäevi, mida Eestimaal iial nähtud. Kogu loodus oli Eesti lipuvärvides, oli karge talveilm helesinise taeva, lumivalge lume ja mustade raagus puudega. Sadas imelist vaikset lund, mis sädeles kõikjal õhus meie ümber. Meie loodus tähistas meie riigi juubelit…
Hakates käima teist aastasada, oleme aru saanud, et meie loodusest olulisemat meil ei ole. Tervelt 70 protsenti eestlastest eelistab majanduskasvule puhast loodust – kui valida tuleks ja saaks (vt “Eestlased eelistavad puhast keskkonda majandusarengule”). Ja me tahame, et meile seda kinnitatakse ka nende poolt, kes on valitud ja seatud otsuseid tegema.
President Kersti Kaljulaid rääkis oma juubelikõnes pikalt ja üksikasjalikult sellest, mida peaks tegema, et Eesti oleks väärikas riik. Väitele “Meil koos teiste põhjala rahvastega on Euroopa kõige paremini säilinud looduskeskkond ja loodustunnetus” ei järgnenud paraku kinnitust, et väärikas riik oskab väärtustada oma metsi ja säilitada loodusrikkuse…
President hajus teemast üle vaid (retooriliste) küsimustega: Milleks me oma loodusrikkust kasutame? Kas vahetame rahaks, nagu 20. sajandi tööstusühiskonnas tehti – või jätame lastelastele alles? Kas jätame lastelastele nii, nagu meid poleks siin olnudki või tahame pigem, et meie heade otsuste muster oleks looduskeskkonnas 100 aasta pärast nähtav? Või lihtsalt loodame, et meie keskpäraste valikute jäljed ei jää liiga nähtavad?
Presidendi umbmäärastele küsimustele esitas poetess Kristiina Ehin samal õhtul väga selge vastuküsimuse: “Kui me räägime looduskaitsest ja kui küsime küsimusi, millele me vastame, [et] “neil ei ole vastust”, siis emana tahan küsida, kas me paneksime oma lapsed ujuma kohta, kust kümme kilomeetrit ülesvoolu on siinkandi suurim tselluloositehas? Kas president saadaks oma lapsed sinna ujuma? Need on Tartu ainsad ujumiskohad. Ma tahaksin vastust neile küsimustele,” rääkis Kristiina Ehin. Värske neljapäevase uudisena julgeb ka Tartu linnapea Urmas Klaas välja öelda, et keskkonda reostav tselluloositehas 100 000 elanikuga Tartu lähedusse ei sobi. Kas väärikas riik võtab oma kodanikke kuulda?
Presidendikõnele järgnenud aastapäeva kontsert, mis paraku Eestis tihti liiga morbiidseks kipub kujunema, kergitas sel aastal kired taevani – kas sügav sümboleid täis kunstiteos või ülejala valmisvorbitud raharaiskamine (eelarvega 170 000 eurot pluss käibemaks)? Aga eks vaadake ise ja andke teada, “NO31 Teekond”, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi nägemus Eesti 100. Juubelile sobivast kontsertprogrammist on leitav ERR veebist: http://bit.ly/2Fyjuq5
Aga Eesti pidutses südamest, kodudest ja seltsimajadest alates ja linnadega lõpetades ning kogu riik oli lipuehtes. Tänutunne ja armastus oma riigi vastu vaatas vastu kõikjalt. Ilma küsimusteta.
Kärt Ulman
Toimetaja