Näib, et uus ja noor muuseumi juht on läinud kulude, sealhulgas palgakulude (ka iseendale) järsu suurendamise teed, lastes sihtasutuse rahumeeli miinusesse. Seetõttu vajab muuseum üha suuremat ettevõtlustulu. Kas selle ohvriks toodigi muuseumi asutaja esialgne soov? küsib Okupatsioonide Muuseumit haldava sihtasutuse majandusaruandeid uurinud ettevõtja ja Eesti Ajakirjanike Liidu liige Viktor Siilats Õhtulehes ilmunud arvamusloos 23. mail “Okupatsioon=vabadus?”.
Okupatsioonide muuseumi rajaja proua Olga Kistler-Ritso tütar Sylvia Thompson väidab, et Okupatsioonide muuseumi rajamist taotledes pidas tema kadunud ema silmas hoopis vabaduse ja vabameelsuse muuseumi loomist.
Samas on vastava sihtasutuse 2014. aasta majandusaasta aruandes selges eesti keeles kirjutatud: “1998. aastal loodud Kistler-Ritso Eesti SA eesmärgiks oli rajada Eestisse Lähimineviku Okupatsioonide Muuseum, kus uuritakse perioodil 1940 – 1991 Eestis toimunud arenguid ja kogutakse ning eksponeeritakse arengut ja sündmuste ainelisi säilmeid ning dokumentaalseid materjale.” Kus, millal ja millise dokumendiga jõudis siit ilmast lahkunud Kistler-Ritso oma esialgset soovi muuta? Kas sihtasutuse juhid ei soorita kuritegu sihtasutuse esialgse eesmärgi vastu, kui seda muudetakse ilma esmaasutaja nõusolekuta?
Ka Kaitseliidul tasuks hoonestusõiguse leping kiirelt üle vaadata! Turupõhist renti ju niikuinii ei maksta ning kui ajalooliselt aset leidnud okupatsioonid mahuvad militaarmõistena Kaitseliidu kui sõjalise organisatsiooni tegevusvaldkonda ära, siis vabadustega inimese sees ja väljaspool inimest ei ole Kaitseliidul kuigivõrd palju asja. Selliseks vabaduse garandiks on rahuajal justiitsministeerium. Justiitsminister on muuseas ka see isik, kes võib oma esialgsed eesmärgid muutnud sihtasutuse lihtviisil likvideerida.
Aga võib-olla käibki kogu tants hoopis kinnisvaraarenduse ümber? Ega see poleks esimene kord, kui järeltulev põlvkond oma vanemate elutööd rahaks püüab teha.
Sihtasutuse Kistler-Ritso Eesti SA varaks peetakse ca 1,5 miljonit eurot, mis on suuremas osas tõenäoliselt muuseumi hoone all kinni. Pole just vähe, aga pärandusena pole just kuigi palju ka, eriti kui see kõik on mingisse ebamäärasesse Okupatsioonide muuseumisse maetud. Olgu lisatud, et sihtasutus ega ka tema asutaja roll ei ole pärandatavad. Kui nüüd muuta muuseumi sihtotstarvet ja sammhaaval eemalduda esialgsest ideest, siis ehk õnnestub ühel kenal päeval see niinimetatud muuseum kellelegi meelelahutusasutusena maha parseldada? Võib-olla õnnestub kinnistu Kaitseliidult kuidagi alla turuhinna kätte saada ning muuseumihoone seeläbi likviidseks ehk müüdavaks teha?
Tihti osutuvad just kõige lihtsamad põhjused õigeks.
Kui süveneda Kistler-Ritso Eesti SA majandustegevuse aruannetesse, siis näeb, et sihtasutus soovib aasta-aastalt teenida üha rohkem ettevõtlustulu. 2013. aastal teeniti ettevõtlustuluna 77 000, aga 2014. a. juba 105 000 eurot. Seega võiks justkui väita, et see on ühe eraõigusliku juriidilise isiku üha hoogustuv ettevõtlus. Oleks tegu tavalise ettevõttega, kes maksab kasumilt makse, oleks kõik hästi.
Kistler-Ritso sihtasutus on aga ca 60 000 euroga kahjumis ja seda põhiliselt oma kulude drastilise suurendamise tõttu – 275 000 eurolt 354 000 eurole. Kusjuures turupõhist renti sealjuures ju ei maksta. Võrdluseks – Kaitseliidu renditulu viielt kinnistu hoonestusõiguselt on kokku ainult 40 000 eurot, sealhulgas Okupatsioonide muuseumilt vaid naeruväärne 1372 eurot aastas.
Sihtasutuse kasumiaruandes on kirjas, et seitsmele töötajale on arvestatud tasusid 108 829 eurot (koos tööandja maksudega ca 140 000), mis tähendab keskmiselt 15 500 eurot aastas ehk 1300 eurot kuus töötaja palgaks. Pole ju paha!
Sellele lisandub 28 761 eurot juhtkonnale. Tööjõu kulud on kasvanud võrreldes 2013. aastaga 114 000 eurolt 140 000 eurole ehk aastaga umbes 23%! Ja juhtimiskulud on aastaga kasvanud 24 000 eurolt 29 000 eurole ehk 20%.
Näib, et uus ja noor muuseumi juht on läinud kulude, sealhulgas palgakulude (ka iseendale) järsu suurendamise teed, lastes sihtasutuse rahumeeli miinusesse. Seetõttu vajab muuseum üha suuremat ettevõtlustulu. Kas selle ohvriks toodigi muuseumi asutaja esialgne soov?
Näib, et Okupatsioonide muuseumile ei piisa enam ka iga-aastasest 290 000 eurosest riigitoetusest. Oma roll Okupatsioonide muuseumi Vabamuks kujunemisel on ka kultuuriministeeriumil, kes kogu seda kupatust rahastab.
Eks okupandid olidki ju enda meelest hoopis vabastajad! Kultuuri ja kirjaoskuse toojad! Selle kultuuri üheks ilminguks ongi Orwelli teostest tuntud ajaloo pidev ümberkirjutamine ja kaksisoim ehk siis erisugune keel, kus sõnadel on korraga kaks, tavaliselt teineteisele vastupidist tähendust. Vabadus = orjus! Okupatsioon = vabadus! Kas kultuuriministeerium ei astu aga liiga kergelt ja liiga libedale teele okupantide vabastajateks nimetamisel? Sest et seda ju see Okupatsioonide muuseumi Vabaduse muuseumiks nimetamine sisuliselt on, räägitagu sinna mis tahes ilusat juttu juurde.
Okupatsioonide muuseum on Eestis ainulaadne! Sinna on koondunud eesti rahva valu. Sellise muuseumi rahastamine riigi poolt on igati mõistetav. Ehk oleks isegi siis mõistetav, kui muuseumi nime muudetaks Orjuse muuseumiks? Okupatsioonide muuseumi nime ja sellega seoses paratamatult ka sisu muutmine Vabaduse või koguni Vabameelsuse muuseumiks ei ole mõistetav ja veelgi vähem on mõistetav sellise muuseumi riigi rahastus. Vabaduse muuseum ei ole mingil määral ainulaadne, meil on juba terve Vabaduse väljak vabadussamba ja kellaga.
Kui riik soovib rahastada vabaduse, riikluse, taasiseseisvuse, Euroopa Liidu vms muuseumi ideed, siis tuleks selleks teha avalik konkurss ja vean kihla, et leiduks tublisid erategijaid, kes mitmesuguste põnevate vabadusideedega lagedale tuleksid.
Kinnistu hoonestusõiguse lepingu revideerimine Kaitseliidu poolt ja riigi rahasüstide lõpetamine oleksid aga need sammud, mis ehk aitaksid Kistler-Ritso Eesti SA juhid maa peale tagasi tuua ja lõpetaksid okupatsiooni käigus hukkunud eestimaalaste mälestuse mõnitamise.
Viktor Siilats
