Eelmise sajandi lõpus, 1998. aastal, väideti Eesti Päevalehe Pühapäevalisas, et 30% eestlasi on mustad, 20% puhtad ning ülejäänud seal vahepeal.
Veel varem, vahetult enne Teist maailmasõda, kirjutas eestlaste puhtusest väga kriitiliselt tollane Päevaleht. Kõneka pealkirjaga artikkel “Millest avalikult ei räägita” sisaldas paljugi moodsa ühiskonna jaoks häbenemisväärset. Kui tihti pesi end tollane linnaelanik? Enamik kehvemaid inimesi pesi üleni oma keha kahe nädala tagant pesuköögis või korteris. Saunas käidi ainult suurte pühade eel, suvel pesti end meres või teistes veekogudes.
Keskklassi kuuluv inimene pesi end saunas keskmiselt kahe nädala tagant. Harva saunaskäimise põhjuseks peeti saunade vähesust. Vannitubadega oli hoopis nigel lugu, märkimisväärsel hulgal oli neid ainult Tallinnas – 10% kortereist, palju vähem Tartus – 3%, ülejäänud kohtadest pole mõtet rääkidagi.
Kehvalt hoolitseti ka hammaste eest. Maarahva seas oli see üsna vähe levinud toiming, parem polnud asi linnaski – Tallinna kooliõpilastest olid hambad katki enamikul (60%).
Kultuuri pealetung
Puhtusereeglite sõnum on lihtne: nad näitavad kultuuri võitu looduse üle. “Kultuursetel” inimestel on ühiskonnas soodsam positsioon kui neil, kes paistavad “naturaalsemad”. Tõsisem sõda mustusega algas Eestis nagu mujalgi lääne tsivilisatsioonis üleeelmisel sajandivahetusel. Millised olid meie tollased põhilised hügieenimured, selgub ühest tollasest puhtuse-katekismusest:
“Tuulutage tihti tubasid, asemeid ja riideid; puhas õhk ja päike hävitab tõve.
Tolmus peitub tihti tiisikuse tõbi. Ärge pühkige põrandaid kuivade harjadega, vaid küürige märgade lappidega, et tolmu ei tõuseks.
Kardetav ei ole haige ise, vaid tema ila. Ärge suitsetage kellegagi ühte ja sedasama paberossi, ärge jooge ega sööge kellegagi ühest nõust.
Valvake laste järele, et nemad raha, mängu- ega muid asju suhu ei pistaks, sest tõbe leidub igal pool. Õpetage lapsi suud loputama.”
Muutused ei olnud kiired sündima, sest inimesed olid elanud sajandeid looduslähedaselt, nägemata mustuses mingit erilist probleemi. 20. sajandi alguskümnendeil pakkus Eesti elu korra ja puhtuse seisukohalt moodsa euroopaliku hoiakuga vaatlejale üpris lohutuid pilte. Seda kinnitab veenvalt 1920. aastail tehtud põhjalik ülevaade hügieenioludest noores Eesti Vabariigis. Eesti Rahva Muuseumi arhiividest selgus, et 1920. aastail pesi maarahvas nägu korra nädalas ja käimlaid oli vähem kui pooltes taludes!
Sellepärast oli puhtus endiselt üks naisteajakirjade põhiteemasid. “Rohkem puhtust! Puhtus on kauni kodu kõige kaunim ehe.” Uue kodukultuuri eestvõitlejad oli ikka ja jälle sunnitud tõdema, et “kahjuks levib puhtuseharjumus laiades massides ometi veel liiga aeglaselt”. Ent eestlased polnud mingi eriliselt räpane hõim.
Aastaid hiljem, 1951. aastal korraldas oma lugejate hulgas küsitluse tuntud Prantsuse naisteajakiri Elle. Selgus, et 25% vastanud naistest ei pesnud kunagi hambaid ning 39% käis vannis ainult korra kuus! Muuseas, 1954. aasta rahvaloenduse andmeil oli Prantsusmaa korteritest veevärk 58%-l, sisekäimla 27%-l ning vannituba või dušš 10%-l, laiemalt muutusid moodsad mugavused prantslastele kättesaadavaks alles 1970.–1980. aastail. 1973. aastal oli veevärk 97%, sisetualett 70%, vannituba või dušš 65% kodudest.
Statistikaameti andmeil on eestlased praegu korterimugavuste poolest saavutanud peaaegu sama taseme, mis oli prantslastel 25 aastat tagasi, ent veidi jääme siiski alla. See tähendab, et 2006. aastal puudus igal viiendal Eesti perel WC, soe vesi ja vannituba, pensionäridest koguni peaaegu ühel kolmandikul.
Kõige rohkem jääme prantslastest maha veevarustusega, sest ligi 10%-l kõigist peredest ja 16%-l pensionäridest polnud jooksvat vett. Põhjus ei ole ainult Nõukogude pärandis, vaid ka meie asustuse eripäras. Kõige rohkem on selliseid peresid maal vanades taludes, kus ka muidu elatakse nii, nagu talus ikka on elatud. Kindlasti on elu hügieeni mõttes läinud tagasi arvukais kunagiste kolhoosikeskuste kortermajades. Iga korteriomanik peab ise oma küttesüsteemi ja sooja vee saamise moodused välja ehitama, aga kõik seda ei suuda.
Tundub, et praeguseks on eelmise kümnendi puhtusehullus meil natuke järele andnud. Käsikäes rohelise või vähemalt loomulikuma eluviisi taas ausse tõusmisega on hakanud kostma isegi hääli, mis kutsuvad hoidma ja kaitsma inimese eriti väikeseid sõpru – pisilasi, baktereid. Tuletatakse meelde lihtsat tõde – me ei saa ilma nendeta elada. Võibolla ei olegi tarvis käia iga päev kolm korda duši all end rohke seebi ja šampooniga küürimas. Reklaame “kõike võitvaist” seepidest oleks ka nagu vähemaks jäänud.
See on samamoodi nagu toonase euroremondiga, mida praegu enam ei peeta heaks tooniks. Võiks arvata, et oleme ka ihupuhtuse alal saavutanud aktsepteeritava eurotaseme.
