Filmitegija ja – tootja Marcus Kolga kõneles ajakohastel teemadel Lakewoodi Eesti Majas Eesti Vabariigi 96. aastapäeva aktusel. Ta kõneles eesti ja inglise keeles vahelduvalt. Toome siin katkendeid ta aktusekõnest mõlemas keeles. Marcus Kolga alustas:
Külastasin viimati Lakewoodi Eesti Maja mõni aasta tagasi, kui siin näidati minu esimest dokumentaalfilmi, GULAG 113. Selle filmi tegin oma vanaisast, kes oli sunnitud mobiliseeruma Stalini vägedega neljakümne esimesel aastal.
Et teie siin Lakewoodis, kes olete meie PõhjaAmeerika Eesti kogukonna üheks nurgakiviks, kutsusite mind teile kõnelema, on mulle isiklikult suur au. Teie panus Põhja-Ameerika eestluse jätkusuutlikusele, säilimisele ja arenemisele väärib meie igavest tänu. Spordipäevadega olete kümneid aastaid toonud kokku eestlasi igast nurgast idarannikult. Siinne kogukond on koos teistega ehitanud püsiva Põhja-Ameerika eesti ühiskonna, mis on hästi tuntud nii Torontos kui ka teistes eestlaste keskustes üle maailma.
Mina ja mu abikaasa Monika oleme heaks näiteks sellest, mida Lakewoodi ning teiste linnade eestlased on oma vabatahtliku toiminguga saavutanud, samuti kui minu lapsepõlve sõber Hillar Ling, kes on täna siin ja kes elab Washington, DC, alal ja kelle onul oli siin Lakewoodis õunakasvandus. Sellised üritused kui Lakewoodi spordipäev tõi meid kokku ja meie sõprus on kestnud tänaseni.
Ma siiralt tänan teid selle kutse eest. Ma loodan, et minu lastel on võimalus käia ka siin laagrites ja spordipäevadel, et supelda ookeanis ja leida endale eluaegseid sõpru, kellega nad võiksid arendada oma eesti meelt ja keelt.
Mul oli küll kavas teisel teemal rääkida, nimelt väliseestluse tulevikust, aga ma sooviksin alustada sellega, mis viimaste kuude jooksul ning viimastel päevadel on toimunud Kiievis ja Ukrainas, eriti selles seoses, et Venemaa ja Eesti uus piirilepe on nüüd sõlmitud. Eesti ja Ukraina vahel on kindel sarnasus ja kindlaid järeldusi võib teha sellest, kuidas Ukraina olukord edasi läheb.
Räägin oma isiklikest kogemustest seoses Venemaa ja venelastega.
In 2007, at the time of the Bronze solider riots in Tallinn, when the Putin government sent Nashi thugs to Tallinn to provoke a mass riot in an attempt to ethnically destabilize Estonia, I actively lobbied my parliamentary friends in Ottawa to support our country and did the same on the pages of our national newspapers and other media. This apparently rubbed the Russian embassy and other elements the wrong way: bullying and pushing little Estonia around, both in the political arena and the media was to be an easy task. And so, after writing opeds and orchestrating and drafting strong statements for friends in the House of Commons, I started receiving disturbing messages through social media and email. Which we now know is a very common tactic when anyone crosses the Kremlin.
Facebook’is keegi võttis mu vanaisa, kelle Gulagi kogemustest olen valmistanud dokumentaalfilmi Kanada televisiooni jaoks, identiteedi ning pildi ning saatis Eesti vastaseid arvamusi ja kirjutisi tema nimel. Mind ja mu vanaisa tembeldati pahatahtlikult Eesti natsideks suurtes Vene-Kanada ja Vene-Balti ajalehtedes.
Some associated postings even encouraged sexual violence against Estonian women and general violence against Estonians. Parenthetically, one of the individuals who was posting anti-Estonian statements was a young Russian-Estonian (clearly with a chip on his shoulder), who had changed his name and immigrated to Canada and was working in the office of a member of Parliament. He was dismissed from his job after the postings were made public but hired back not six months later.
Things really came to head, when a photo of my house was emailed to me with the image of a bomb and the simple message “we know where you live.” Since then, the Royal Canadian Mounted Police and other organizations have been informed, and the attacks have stopped. And instead of deterring me, the situation inspired me to connect with and turn the Russian-Canadian community into allies, and identify Russ ian activists who shared our Estonian values on democracy, freedom and human rights.
Over the past years, I have brought Russian opposition leader, Boris Nemtsov toCanada as well as American born anti-corruption crusader, Bill Browder, all with the overwhelming support of the Russian-Canadian media and communities. And I can report, that after the 2012 Russian Presidential election, the vast majority of Russian Canadians are now against the Putin regime, and are supportive of the sovereignty of Ukraine and most importantly, Estonia.
Putini ja tema sõprade praegune jõhkrus Ukrainas ei ole mitte ainult hirmuäratav humaansuse kontekstis, aga see sama ülbus võib meie isamaad ka puudutada.
Mõelge palun selle stsenaariumile: Putin on viimase kümne aasta jooksul väga selgelt öelnud, mis tema välispoliitika eesmärgid on. Need on:
1: Nõukogude ehk Vene impeeriumi uuesti üles ehitamine, millesse kuulub ka Eesti
2: NATO lagunemine
3: Üles ehitada Venemaa domineeritud Euraasia Liit ja maha tõmmata Euroopa Liit
Kuidas ta seda võiks saavutada?
Tallinna pronksöö oli esimene provokatsioon, kus Kreml proovis seda saavutada. Oleme ka näinud, kuidas Putin ründas Gruusiat – Bejingi olümpiamängude ajal – riiki, kes on aktiivselt soovinud liituda NATO ja Euroopa Liiduga president Saakašvili ajal. Gruusia läänega liitumine küll lähiajal ei toimu, kuna Putini hea sõber Bidzina Ivanishvili on nüüd selle riigi peaminister ja on ostnud endale ka Gruusia presidendi. Putin on Ukrainat proovinud enda mõjusfääri tõmmata juba kümme aastat, kasutades relvaks nafta küttegaasi. Nüüd on kuulda, et Putin proovib kasutada Gruusia rünnaku mudelit järgmiste nädalate jooksul Ukrainas. See tähendab, et Ukraina lõunarajoonis Krimmis, palub kohalik valitsus Venemaalt abi, et kaitsta vene kogukonda seal, kuigi on teada, et Ukraina vene kogukond on ka tüdinud Venemaa vahelesegamistest Ukrainas.
Aga ei Gruusia ega Ukraina ole NATO ega Euroopa Liidu liikmed. Aga Eesti on.
Minu viimases filmis, “Outside The Sphere”, näitan, kuidas Putin on kohutavalt militaliseerinud Vene-Baltikumi piiri tuumarakettidega, tankidega, spetsnaz pataljonidega ja edasi. Mille jaoks?
Kui Putini eesmärk on lõhustada NATOt ja Euroopa Liitu, ehk seda proovida, siis Baltikumis oleks seda kerge teha, kasutades Gruusia mudelit. Putin võib proovida seda näiteks Lätis, kus on suur venelaste kogukond. Või näiteks Eestis, Ida-Virumaal. Narvas, kus peagu kõik elanikud on venelased. Aga, teie kindlasti mõtlete nüüd, et kuna Eesti on NATO liige, teda siis kaitsevad kõik teised NATO liikmed.
Article five of the NATO Treaty states that The Parties agree that an armed attack against one or more of them in Europe or North America shall be considered an attack against them all and consequently they agree that, if such an armed attack occurs, each of them, in exercise of the right of individual or collective self-defence recognised by Article 51 of the Charter of the United Nations, will assist the Party or Parties so attacked by taking forthwith.
Again, using the situation that happened in Georgia and the emerging one in Ukraine as templates, imagine if you will, that the Kremlin, with it’s highly honed talents in the black arts of provocation, deception and manipulation, orchestrates an incident in the Eastern Estonian city of Narva, where 99% of the population is Russian speaking.
It could be a riot, or a well organized and dramatized incident that requires a reaction from the Russian government. Kremlin sponsored actors – misrepresenting themselves as community leaders – then ask for the Russian army to intervene and save the Russian speakers from some phantom Estonian ethnic menace. The Kremlin, eagerly responds by dispatching units from one of their nearby tank divisions and special forces that are stationed less than a couple of hundred miles to the south. The Russian forces cross the border, some – 3-4 miles or so. Enough to secure the entire city of Narva – but no further….
What then? Estonia would formally request assistance from NATO under Article 5 of the treaty and would expect the US cavalry to ride in on their white horse to save their NATO partner. Right? And their partners in Latvia, Poland, The UK, Germany ? . . . not so much from Italy or Spain….
Is it reasonable to expect that the United States and our other NATO partners, would risk all out war with Russia over some 10 square miles of territory that has minimal economic or strategic significance? And more so if the Russian propaganda machine successfully convinces the Western media that they’re in the right due to a manufactured ethnic conflict?
Kui USA ei tuleks meile sellises olukorras appi, ma kardan et see lõpetaks NATO, ja isegi lõhuks Euroopa Liitu. Ja selline olukord läheks täpselt Putini plaani kohaselt. Ilma NATO’ta, Eesti langeks kindlasti Vene mõjusfääri alla ja oleks kindlasti jälle annekteerimise ohus.
Räägime siis piirilepingust, mida Torontos on väga palju praegu arutatud.
Mul on teile küsimus selle kohta:
Kriitikud on öelnud, et Eesti välisminister piirilepingu allakirjutamisega annab ära territooriumi, mis legaalselt kuulus Eesti Vabariigile Tartu Rahulepinguga. De facto piir on olnud nüüd kohal, kus ta on olnud juba kaksümmend aastat. Kas oleks pidanud siis ootama uut Vene presidenti – Eesti suur sõber Boris Nemtsov, või Aleksey Navalny – oleksid ehk lahkelt andnud meile need alad tagasi? Äkki annaks ta ka Karjala soomlastele tagasi?
Kui arvestada selle stsenaariumiga Narva kohta, mida ma olen teile esitanud – kas Eesti on preaguse lepinguga paremas või halvemas positsioonis Putini vastu, et vaielda rahvusvahelistel foruumitel ja meediaruumis, kus maailma liidrite ja riikide perspektiivid kujunevad?
I have to wonder, beyond the historical emotional connections to Estonia’s post Tartu Peace Treaty borders – what benefits would Estonia see from a restoration of those borders by a benevolent Russian leader? Further social and economic challenges in integrating a larger Russian minority? What would the economic benefits entail? Would the port at Ust Luuga be included? Or just broken roads and other decrepit infrastructure that would require a huge cash injection? All of these need to be considered when looking at the new border treaty that was signed earlier this week.
However, both in Ukraine’s situation and in Georgia’s, neither border treaties or common decency have been factored into the Kremlin’s actions. Hopefully for our Estonia it will.
Mis juhtub Ukrainas järgmiste kuude jooksul on kriitiline ja sellest selgub ka terve piirkonna tulevik. Loodame, et Ukraina ja ka Venemaa ühel päeval liituvad koos meie tubli Eestiga lääneriikidega, kellele demokraatia, inimõigused ja riiklik läbipaistvus on põhised. Ukrainlaste kogukonna esindajad ning Venemaa demokraatia ja inimõiguste aktivistid on mulle tihti öelnud, kui tähtis on eestlaste toetus, ja eriti meie toetus siin välismaal.
See toob meid nüüd selle teema juurde, millest ma originaalselt pidin kõnelema – meie väliseestluse praegune olukord ja lähiaja tulevik.
Olen detailselt jälginud meie kogukonna olukorda oma juhatuse rollist Eesti Sihtkaptial Kanadast ka poliitilise aktivistina.
Võiks üldiselt ja ausalt öelda, vähemalt Kanada eestluse kohta, et kogukond parajasti ei kasva ja oleme jõudnud aega, kus on vaja teha suuri otsuseid kogukonna kohta, et meie kultuur välismaal säiliks laagrite, koolide ja teiste institutsioonide kaudu. Perekondade vaba aeg on ka vähenenud ning eesti keel ja kultuur võitlevad igapäevase tegevusega – koolid, sport, muusika, nutitelefonid ja paljud teised tegevused.
Aga lootust on. Toronto lasteaia laste arv on viimase kolme aasta jooksul vaikselt kasvanud. Jõekääru lastelaagri arv on ka stabiliseerunud ja isegi kasvanud – ka selle tõttu, et Eestist on nüüd perekonnad hakanud oma lapsi saatma laagrisse. Laagris on ka hästi palju Eestist tulnud kasvatajaid, kes teevad head reklaami laagri jaoks kodumaal.
Üks suurimaid arutlusteemasid Kanadas ja meil Sihtkapitalis on, kuidas uustulnud eestlasi kaasata meie tegevusse. Praegu üldiselt vähesed on meie kogukonnaga tegelenud. Mõni aasta tagasi üritasin Sihtkapitali kaudu uurida seda küsimust gallupi vahendusel. Leidsime, et uued eestlased tundsid, et vana kogukond ei aktsepteerinud neid – et vanemad eestlased kontrollivad kõiki organisatsioone ega luba teistel juhtida (mis on kahjuks õige mitmel määral). Sihtkapitaliga aktiivselt proovime neid kaasa tõmmata. Hiljuti õnnestus seda teha uue suure, igaaastase rahvajõulupuu kaudu, kus koolid, koorid ja rahvatantsijad esinevad; organisatsioonid annavad infot rahvale – näiteks laagrid, skaudid jne. Rahvale on sissepääs $10 ja isegi pakume suupisteid. Eelmisel aastal käis ligi kaks tuhat inimest läbi, korjasime kontaktinfot nende kohta ja nüüd saavad nad meie igakuulise tasuta ringkirja, mis informeerib kogukonda üritustest ja tähtsatest kuupäevadest.
Sel suvel paljud torontolased sõidavad Eestisse tantsu- ja laulupeole. Ja selle tõttu oleme näidanud üles suurt huvi kooride, Kungla rahvatantsu rühma ja eriti lastekoori vastu, milles on umbes 50 liiget (minu poisid ka sinna sisse arvestatud).
Kui te Eesti meediat jälgite, siis kindlasti lugesite sellest novembris ja detsembris, et laulupeo juhatus teatas Toronto lastekooli koorile, et nemad ei pääsenud laulma Tallinnasse. Olin ise juhuslikult Tallinnas samal ajal, ja arutasin tuttavatega, kes on kultuuritegelased ning ajakirjanikud. Küsisin nende käest, miks nende arvates meie lapsi (ka Brüsseli lastekoori) ei võetud vastu laulupeo lastekoori. Täpset vastust ei antud aga seletati, et vist ruumi ei olnud.
Ma rõhutasin, et meie lastekoori osalemine laulupeol on kriitiline eestluse jätkumiseks Torontos ja üldse Kanadas. Nendele lastele, kes on 8 kuni 20 aastased on eluaeg räägitud sellest täiesti abstraktsest maast ja rahvast, kes elavad kaugel teisel pool merd. Nad räägivad keelt, õpivad ajalugu, käivad laagris, tantsivad imelikke tantse. Aga mille pärast? Loomulik küsimus ju!
Nüüd on lapsed pool aastat harjutanud, et laulda Eestimaal, nende huvi kultuuri ja keele vastu on maksimaalselt kõrge. Kui nad Eestisse lähevad ja laulupeol laulavad, näevad nad ise seda maad: et see ei ole lihtsalt mingi muinasjutu maa, vaid nad ise otse puudutavad seda kultuuri ja meie rahvast. Nad näevad, et tõesti on koht, kus kõik räägivad seda kaunist keelt: et vanaema ja vanaisa lihtsalt ei kiusanud. Kui need noored seda oma silmadega näevad ja kõrvadega kuulevad, saavad neist meie kogukonna järgmise generatsiooni liidrid, kes kannavad edasi meie kultuuri välismaal.
Aga laulupeo juhatuse vastus oli “ei.” Kuid tuttavad kohe said aru – eriti minu hea sõber Imbi Paju. Ja järgmisel päeval olidki artiklid Eesti Päevalehes ja Postimehes selle kohta. Laste käest paluti uut proovisalvestust ja jaanuaris tuligi uus kiri laulupeo juhatuse käest. Ja mis seal oli? Kutse lastekoorile, et tulla laulupeole laulma! Sellest on näha, kui tähtis on hoida kontakti ja häid suhteid meie oma kogukondadega ja Eestiga. Me võime ja peame suhteid palju rohkem arendama kui me tahame, et meie keel ja kultuur jätkub Põhja-Ameerikas (Kanada just sai oma esimese Eesti saadiku eelmisel kevadel). Samuti on meil vaja oma kogukondade vahel rohkem arutada ja tegevust koordineerida. Tänases e-maailmas saaksime palju koostööd teha – kas või Eesti koolide programmidega, koordineerida õpetustööd…. ja jagada kulusid Eestist külla tulnud muusikute, näitlejate, tantsijate ja teiste kultuuritegelaste osas. Ja eriti lihtsalt aegajalt jagada, kuidas ja kus me oleme suutnud positiivselt areneda ja kus meil raskusi on olnud. Olen kindel, et saaksime efektiivselt omavahel arutada ja koostööd teha uuendatud ÜEKNiga või rahvuskaaslaste programmi kaudu.
Viimase punktina on mul ettepanek teile, mis minu arvates aitaks kindlasti kaasa meie kogukondade edasi kestmisele:
Meil oleks vaja nõuda Eesti vabariigi käest täisesindust riigikogus väliseestlastele – samuti nagu Prantsusmaal ja Itaalias.
Many European states offer official representation for citizens living abroad, including the French, Italians and others. Doing so keeps those citizens abroad engaged in politics, society and culture in their homelands – and therefore helps to create a sustainable national identity outside of Estonia. Could our Estonia benefit from a similar arrangement, whereby our citizens in The United States, Sweden, Canada and Australia were given some form of representation? A representative who would serve the interests of the diaspora community with the aim of helping maintain our national identity abroad. The French have eleven members from around the world representing French citizens living abroad. The benefits of dedicating just one new member of Riigikogu, for väliseestlased would be enormous for both Estonia and for those of us living abroad:
See võiks olla meie järgmine siht, mille oleme ära teeninud aastate jooksul oma panusega Eesti Vabariigi heaks.
Ma tänan teid.
Elagu Eesti Vabariik!