“Vaba Eesti Sõnas” ilmub Enn Halliku tänuväärne ülevaade ühest Eesti ajaloo suursündmusest 80 aastat tagasi: suurpõgenemine Eestist aastal 1944 ehk autori sõnadel “Minna ei tahtnud, jääda ei saanud.” Kuna aeg tormab ja vähesed on veel elus, kes seda isiklikult läbi tegid, siis lubage, et lisan mõningad mälestuskillud tollest saatuslikust ajastust.
Olen sündinud Tartus aastal 1928. Kena lapsepõlv, mida hästi mäletan, lõppes aga 1940, kui Venemaa, tookordse nimega Nõukogude Liit (NSVL), Balti riigid okupeeris. Algas kommunistlik ajastu, mis omakorda lõppes, kui Saksamaa Venemaale 22. juunil 1941 ootamatult kallale tungis. Punaarmee esialgu suurt vastupanu ei avaldanud ja nii jõudsid sakslased juba 10. juuli paiku Tartu alla. Siis aga jäi rinne kaheks nädalaks Emajõe taha kinni – venelased põhjakaldal ja sakslased lõunas. Ägedates võitlustes sai Tartu linn rängalt kannatada, kusjuures ka meie kodu täielikult hävis. Ja kuigi rahvas vabanemise üle rõõmustas, kaotasime meie kõik. Olime Võrus suvitamas ja lahingute tõttu polnud sõit Tartusse kerge, ehkki isa-ema said kuidagi sinna. Mäletan, kuidas nad murest murtuina tagasi tulid, sest meile jäi vaid see, mida olime Võrru minnes kaasa võtnud. Sel erakordsel ajal polnud ärides peaaegu midagi saada. Osalt tänu sõpradele saime siiski edasi ja jäime Võrru elama.
Sakslaste sõjaline edu aga jätkus. Moskva alt löödi nad detsembri alguses tagasi, kuid Leningradi piirasid nad sisse ja peagi olid Ukraina ja Valgevene tervenisti sakslaste käes. Augustiks 1941 jõuti Volga äärde ja vallutati Stalingrad. Saksa sõjalipp tõusis isegi Mt Elbruse tipule Kaukaasia mägedes. Hitler oli oma sihid peaaegu saavutanud.
Jätan nüüd sakslaste ajaloo ning vaatlen aastat 1944, et lisada Enn Halliku materjalile omapoolseid andmeid. Võrreldes aastaga 1941 oli 1944 aasta seisund hoopis teine, sest sakslased taganesid ja võidukas Punaarmee lähenes juba Balti riikidele. Ei aidanud vahepeal loodud piirikaitse rügemendid ega teised eesti väeosad. 11. augustil langes Petseri ja samal õhtul toimus õhurünnak Võrule. Meie maja kannatada ei saanud, küll aga põles osa idapoolset linna. 12. augusti hommikul saatis tuttav saksa ohvitser veoauto, et meid evakueerida. Isa oli juba varem lasknud valmistada kastid olulise kraami jaoks ja need tõsteti kiirelt autole. Viimane mälestus Võrust oli, kui nägin oma kooliõde Luulet avamas kohalikku piimapoodi, kus ta töötas – just nagu tavalisel hommikul…
Sakslased sõitsid kiirelt Valga suunas. Seal elas ka mu isa õde. Kaks ööd olime tema kodus, siis leidis isa veoki, mis läks Viljandisse. Viljandis omakorda õnnestus leida auto, mis suundus Tallinna. Nii jõudsime 18. augusti hilisõhtul Nõmmele, kus Kivimäel elas mu emapoolse tädi pere. Tädimees, kolonel Juhan Vermet (2. Piirikaitserügemendi ülem), võitles tol ajal veel kusagil Narva rindel.
Kuu aega elasime tädi juures. See oli ärev aeg ja rohkelt oli segadust. Mu isa käis Tallinnas uurimas, kas on võimalus mõnele laevale pääseda, aga tulemust polnud. 20. septembril heisati Tallinnas, Pika Hermanni tornis jälle Eesti lipp. Kuna ka minu sünnipäev oli samal päeval, siis õnnitlesid mind naabrid, et olin sündinud sellisel tähtsal päeval! Jaa… kuid suurt tähtsust sel sündmusel polnud, sest venelased liginesid Tallinnale kiirelt ja lipu elu ei saanud pikk olla.
Juba järgmisel õhtul, 21. septembril, algas õhurünnak Nõmme piirkonnale, sest siit algas Pärnu maantee, mida kasutasid taganevad väeüksused. See oli õudne öö. Kükitasime aias kaevikus ja pääsesime napilt pommist, mis lõhkes maja ees ja tõi alla enamuse katusekividest. Ümbruses põles mitu suurt hoonet. Paar tundi hiljem hakkasid taanduvad sakslased õhku laskma oma ladusid, nii et ilm oli Nõmmest Pääskülani tulest punane.
22. septembri varahommikul tormas uksest sisse tädimees ja hüüdis: “Kas teie olete ikka veel siin??” Tal oli kaasas 4-5 eesti sõdurit, lisaks väike sõiduauto ja suurem veoauto. Viskasime asjad veoautole, ronisime peale ja algas sõit Virtsu suunas, kuhu siit oli 135 kilomeetrit (84 miili). Pääsesime üle noatera, sest vene tankid olid Tallinnas juba sees. Sõit Pärnu maanteel oli masendav, sest tee oli täis taganevat sõjaväge, eraisikuid autodes ning hobuvankritel. Siin-seal seisid inimesed tee ääres, otsides võimalust mõnele sõidukile saada. Meie veoautol lõhkes kumm, kuid õnneks oli tagavara olemas ja tund hiljem saime edasi sõita.
Umbes poolel maal läks enamus Pärnu suunas, meie aga Virtsu. Hilisõhtul jõudsime ühe sugulase tallu, kus veetsime öö. Siin selgus, et meid saatvad eesti sõdurid soovisid Eestisse jääda (koos veoautoga). Hommikul viidi meie kaks perekonda Virtsu sadamasse, kust parvlaev läks Muhumaale. Siit omakorda saime Saaremaale ja 23. septembri õhtuks olime Kuressaares, et uurida Saksamaale sõidu võimalust. Esialgu viis väike mootorpurjekas meid Ventspilsi (Lätimaal), kust suurem laev meid 28. septembri pealelõunaks tõi Gotenhafenisse (praegune Gdynia Poolas). Olime viimaks jõudnud Saksamaale.
Saksamaal pidime veel kaks kuud ringi sõitma ja mitmes läbikäigulaagris istuma, kuni meid 25. novembril saadeti Kühlungsborni – rannalinn Rostocki ligidal, kus eesti põgenike jaoks avati kaks väikest hotelli. Eestlasi oli siin kokku 50 ümber. See oli esimene kord peale pikka aega, kus saime peaaegu viis kuud tunda enam-vähem normaalset elu. Igal perekonnal oli väike tuba. Söögisaalis serveeritud toitu oli küll vähevõitu ja toa kütteks anti ainult paar briketti päevas, kuid ümbritseva looduse tõttu valitses rahu ega polnud karta õhurünnakuid. Kes soovis, võis nautida jalutuskäiku liivarannal.
1945. aasta alguses aga halvenes Saksamaa seisund. Läänest ähvardasid ameeriklased ja inglased ning idast ligines Punaarmee. 1. mai hommikul äratas ema mind, et peame hakkama jalgsi põgenema, sest sõiduvahendeid enam polnud. Võtsime kätte, mida kanda saime ja asusime teele kohalikul maanteel. Ilm oli õnneks hea. Koos meiega tuli grupp haavatud saksa sõdureid ja üks eesti ema lastega. Tema ohvitserist abikaasa oli kuu varem idarindel langenud… Rostock-Wismari peateele jõudes pakkus see sama pilti nagu Pärnu maantee – lõputud read taanduvat sõjaväge ja eraisikuid autode ning hobustega. Õnneks võeti too eesti ohvitseri lesk ühele sõjaväeautole, kuid meil seda lootust polnud. Nõudis terve päeva, et jalgsi jõuda Wismarini – 60 kilomeetrit (38 miili).
Wismaris magasime raudteejaama kivipõrandal ja varahommikul, 2. mail, asusime uuesti teele. Siit Lübeckini oli veel ligi 60 kilomeetrit. Mida me sel teeosal nägime ja kogesime, pole mõtet uuesti kirjeldada. Siingi valitses täielik kaos.
3. mail Lübeckile lähenedes aga juhtus midagi head. Nägin ühes väikeasulas sõjaväeautot, millel oli suur valge viisnurga märk. Mõnigi arvas, et olime venelaste kätte jäänud, kuid mina teadsin, et valge viisnurk on USA lennukite tundemärk. Viimaks ometi! Ülejäänud kilomeetrid astusime seepärast kergendustundega, kuni jõudsime Lübeckisse, nn Inglise tsoonis. Teatavasti oli Põhja-Saksamaa Inglise okupatsiooni all, Lõuna-Saksamaa aga ameeriklaste käes. Siin kohtasime teisi eesti põgenikke ja oli juba mitu põgenikelaagrit. Sellega siis lõppes meie põgenemisteekond. Saime viimaks eluredelil tagasi ronida normaalsuse juurde!
Olime Lübeckis kuni oktoobrini. Siis siirdus meie perekond teise laagrisse Westfalenis. Tädi pojaga oli juba varem majutatud mujale. Nad on maetud Lübeckisse. Alles hiljem saime teada, et nende isa, kolonel Vermet, oli koos sõjavägedega küll Saksamaale jõudnud, kuid Prantsuse tsoonis prantslaste poolt venelastele välja antud. Ta suri hulk aastaid hiljem Eestis.
Raul Pettai
