1970ndaid USAs on iseloomustanud tormiline poliitika ja uued rahvusvahelised seisud, ent samas eesti pagulastele vajalik stabiilsus. Vabariiklaste võim sobis kokku Eesti pagulaste domineeriva maailmavaatega.
Vabariiklaste valitsemise ajal toimus Vietnami sõja 1964-1974 lõpetamine, kus Nixoni julgeolekunõunik Kissinger loovutas 1973 Lõuna-Vietnami ikkagi kommunistidele;
järgnes Nixoni Watergate ja ametist taandumine;
järgnesid Helsingi lepped 1975, mis ei toetanud Eesti riigi taastamist – NSVL alt vabanemist, vaid monstrumi tugevnemist 35 allkirjaga leppega.
Samal ajal – augustis 1973 sündis praktikas mõiste Stockholmi sündroom, mis sai alguse Rootsis toimunud Kreditbankeni panga röövist ja pantvangikriisist, kui neli pangatöötajat kuuepäevases pantvangis olles asusid röövleid usaldama, keeldudes hiljem nende vastu tunnistamast.
Ja 1979. aasta 23. augustil jõudis ÜROsse Balti Apell, mille täisteksti avaldas kohe New York Times (25. august 1979, eestlastest andsid allkirjad Mart Niklus, Enn Tarto, Endel Ratas, Erik Udam, leedukatelt 37, lätlastelt 4 allkirja). Apellis oli viide Atlandi Hartale, kus 14. augustil 1941 USA-UK leppisid kokku muuhulgas Iseseisvuse taastamise: sõja käigus vägivaldselt suveräänsuse kaotanud rahvastele tuleb tagastada nende õigused.
See kõik on oluline kontekst, et mõista ameerika-eestlaste mõtteid 1970ndate maailma poliitika väljal.
Subscribe
Gain access to all our Premium contents.More than 100+ articles.
You have option to buy either 24h subscription or 1 year digital access for all articles
