Ühel päikesepaistelisel, kuid sellegipoolest külmal päeval, kui ma Nõmmel Pääskülas kohalikku oma-valitsusse kandideerimas olin ja sellest tulenevalt ennast meie ümbruse kooli- õuel valimaminejatele tut-vustamas olin, astus mu juurde üks kasimatu habemik, keda olen ennegi näi-nud. Too ütles, et on EKRE liige ja asus siis seletama, et mandunud ja allakäinud Ameerikast ja Läänest üldi-semalt peavad eestlased eemale hoidma, ja et Vene-maa Putini all näitab meile ikka õiget teed. Et tasub lähedasi suhteid hoida Vene-maaga.
Sellega võib ju tõesti nõus olla, et kultuurisõdade küüsis vaevleva Lääne väärtu-sed on kuidagi kõikuma löö-nud, kuid kas vene impe-riaalne mõtteviis kujutab endast siis tõesti ideaalset vastumürki kõigele sellele, mis on meie maailmas viltu kiskumas? Come on, nagu noored eestlased aeg-ajalt hüüatavad!
Tundes muret meie maailmajaos välja kujuneva julgeolekusituatsiooni pärast, küsis üks hiljuti Eestisse kolinud keskealine mees (kes juhtub olema ühe tuntud Põhja-Ameerikas elanud eesti pagulase poeg), mida mina arvan praegusest olukorrast. Ta ruttas juba alguses inglise keeles avaldama, et ameeriklaste CIA on otseselt süüdi veresaunas, mis leidis aset Kiievi Mai-dani väljakul aastal 2014.
Siis kirjutas mulle nädala-paari eest üks tuttav USAst, kes on võrsunud eesti põge-nike peres, ja heitis president Joe Biden’ile ette sõja õhutamist. Jäin mõtlema: maailm, milles elan, on küll veidraks kujunenud. Vanasti oleksid kõik pagulased ning nende lapsed USAs, Kana-das, Rootsis ja teisal seisnud kui üks mees (ja üks naine) vene ohu vastu, kui Hruštšov ja Brezhnev ähvardasid ja laamendasid, kuid nüüd on vähemalt osa mu tutvus- ja sõpruskonnast Ühendriikides nähtavasti sedavõrd amerikanisee-runud, et Bideni-vastasus on sellisele inimesele olulisem, kui suutlikkus näha kardetavat olukorda, millesse Eesti viimastel nädalatel aina te-ravamaks kalduval viisil sattunud on. Mitte, et siinkirjutaja oleks kunagi Ameerika Demokraatlikust parteist eri-ti suures vaimustuses olnud.
Nüüd on Vladimir Putin ilmselt annekteerinud osa Donetskist ja Luhanskist (Ukraina küljest). Kas järg-neb ka mingi veelgi valusam sõjaline nätakas? President Putinil tagasiteed ju eriti enam ei ole. Rubico on ta ju-ba ületanud, mis puutub püüetesse Läänelt lubadusi ja uusi garantiisid jõuga välja pressida.
Natukene kurnatuna mingi-sugustes mullides elavate inimeste kummalisest jutust, lähen õhtul magama tavali-sest varasemal ajal.
Unenägu, mis mind seejärel häirib, kisub viltu juba alguses, umbes nagu mingi õudusfilm koos pahaendelise muusikaga, nii nagu filmi-dele spetsialiseerunud heli-loojad kaugel Hollywoodis filmide meeleolusid vastavaks ikka timmida oska-vad. Minutite möödudes lä-heb see minu uinuvas olekus sündiv “film” aina rõhuv-raskemaks.
Istuvad kohvikus kaks ini-mest, kellest üks seletab, et me kuulume nüüd ju NATOsse, nii et “don’t worry, be happy”. Kamala Harris lubas ju alles paari päeva eest, et USA ja lääne-liitlased ei loovuta ainsatki sentimeetrit NATO territooriumi vastasele. Selle peale võib suisa kanget mürki võtta!
Vaatepilt nihkub ja unes näen mehi istumas Vladimir Putinile kuuluva hiigelpalee ühes saalis, nõu pidamas. Nad on sepitsenud juba kuu-de kaupa oma plaani vägede sisseviimiseks Eestisse. Eri-nevalt 1939. ja 1940. aastast, mil Stalin psühhoterrorisee-ris Eesti valitsust tükk aega alustades meie diplomaati-dest eesotsas Karl Selteriga, tegutseb see seltskond täieli-ku saladuskatte all. Nad on otsustanud, et samal ajal kui Ukrainale kallale tungitakse, sooritavad nad löögi ka Eesti vastu. Vastavale operatsioo-nile on pandud nimeks Baikal 22, ja kui välja arvata Eesti blokeerimine merelt nn Kahe Punalipulise Balti lae-vastiku poolt, sarnaneb see plaan arvestataval määral salakavalale lahingutegevusele, mis võeti ette a. 1979 selleks, et kukutada võimult Afganistani liider Ḩāfiz̧ullāh Amīn.
Nüüd aga sattun unes tagasi kohvikusse Tallinnas. Tuttav inimene räägib edasi, et “NATO on kindel värk”. Küsin tema käest: “Millal on olnud tegelikult võimalik olnud Läänele toetuda? Kas sa ei mäleta, kuidas Rah-vaste Liit lahkus areenilt ja lakkas olemast, kui Mussoli-ni tungis Etioopiale kallale, ja Stalin Soomele? Kus oli Lääs aastatel 1956 ja 1968, kui ungarlased ja tšehhid tungivalt abi palusid? Mis sai Vietnami Vabariigist aastal 1975, või siis Afganis-tanist möödunud suvel?”
Halb unenägu viskab ette juba uue pildi. Mehed Putini palees selgitavad endiselt oma täpset plaani: kõigepealt antakse raketilöögid Ämari lennuvälja ja teiste stratee-giliste rajatiste pihta Eestis, ja siis saadetakse GRU agentuuri eriüksused koos Pihkva dessantväelastega Toom-peale Eesti valitsust rivist välja lööma. Õigemini neid ministreid, kes ei suutnud Soome põgeneda Eesti Po-litsei- ja piirivalve kolme helikopteriga. Ründajad teevad Kaitseliidu ühe hoobiga peaaegu kahjutuks, kuna nende meeste-naiste relvi hoitakse kesksetes ladudes, mille asukohad on Kremlile teada. Erinevalt aastast 1940 on väga vähestel eestlastel relvi kodus.
Ärkan jõnksuga ja lähen elamistuppa uudiseid vaatama. Eurooplased võbelevad. Euroopa Liidu välispoliitika juht Josep Borrell on parajasti seletamas, et Vene väed on küll Donbassi sisenenud, “kuid see pole päris invasioon”.
On 24. veebruar. Pesen end. Joon kohvi. Käivitan auto. Tallinn on lipuehtes. Poola hümni veidi parafra-seerides: “Veel Ukraina pole kadunud, kuni me elame”!
Ees seisab sõit Põltsamaa lähistele, et pidada sealsetele elanikele ettekanne eesti meeste kohta, kes teenisid aastate eest USA eriotstarbe-listes vägedes (Special Forces). Võin võtta mürki selle peale, et igaüks neist ligikaudu kolmekümnest mehest – mitmed neist nüüdseks siit ilmast lahkunud – oleks läinud vankumatult sõtta, kui korraldus oleks tulnud asuda teele Eestisse, tõrjumaks surmavaenlast, nagu kadunud metsavennal Alfred Käärmannil oli kombeks ütelda meie riigi ja rahva ägedaima ja suurima vastase kohta läbi aegade. Annaks siis Jumal, et me juhid teevad nüüd häid otsuseid. Ukrainlastele soovin lihtsalt “Героям слава” ehk au kangelastele!
