Selle aasta jõulud on paljudele inimestele rasked. Tavaliselt hoiavad inimesed rasketel aegadel enam kokku. Ma mäletan esimest jõuluõhtut pärast lahutust oma esimesest naisest. Mul oli sellest raske üle saada, sest abielu pidavat ju kestma igavesti. Mul oli suurepärane maamaja, tore naine ja kaks kaunist last – ja ometi oli maailm mu ümber kokku kukkumas.
Sellel jõuluõhtul läksin ma koju Philmonti, kaasas kingid pojale ja tütrele. Elasin oma stuudios Germantownis ja lootsin, et see lahusolek ei kesta siiski kaua.
Jõudnud oma koduõue, nägin ma läbi akna säravaid tulesid jõulukuusel värelemas, ja märkasin meie ühiseid sõpru elutoas diivanil istumas ning omavahel vestlemas, lapsed uudistamas kingitusi kuuse all. Nägin oma blondi peaga tütart ja poega millegi üle südamest naermas. Sel hetkel ma tundsin, et ei suuda tuppa astuda. Ma ei suutnud otsa vaadata oma nurjunud abielule, oma sõpradele, oma lastele. Nii keerasin ma ukselt tagasi, jättes kingitused välisukse juurde. Küllap mu naine räägib lastele, et see oli jõuluvana, kes kingid sinna jättis.
Ma ei teadnud, kuhu minna või mida teha. Ühel hetkel leidsin ma end raudteejaamast ostmas piletit Manhattanile. Mõtlesin, et lähen külla oma õdedele, kes elasid Queensis.
New Yorgi raudteejaam, Grand Central Station, oli rahvast tulvil, enamus soovis linnast lahkuda. Kõigil olid kaasas kingikotid ja linn oli täis jõulumuusikat ning jõuluvalgust. Ainult minul polnud kuskile kiiret. Märkasin, et mul polnud õdedele kingitusi, sadas lund, oli hiline aeg ja isegi Manhattanil polnud kauplused enam avatud. Ei mäleta, kui kaua ma niimoodi sihitult ringi hulkusin, kui ühel hetkel leidsin end Püha Patricku katedraali eest 5. avenüült – Ameerika kõige kuulsamalt tänavalt kõige kuulsama katedraali eest. Minu ema oli sügavalt usklik, kes jälgis alati teleevangelist Oral Robertsit. Kord laskusin ma põlvili ja panin oma käe televiisori ekraanile, aga ma ei tundnud midagi ega muutunud minus midagi. Nüüd siin 5. avenüül kiriku juures tundus, nagu oleks keegi mind lükanud trepiastmetelt üles katedraali, ma olin nagu transis. Kirikus sees olles läksin ma otse apsiidini, kõige pühama paigani katedraalis – see on keskpunkt, kus ristuvad kaks peasaali. Teadsin, et mingid imelikud jõud viisid mu sinna, sellesse pühasse paika. Seisin siis seal, pea maas ja käed kokku pandud, kui ma kuulsin, nagu käristataks paberit. Pöörasin end ümber ja nägin üht prügikastinaist – tal oli tohutu hulk prügikotte, mis olid täis vanu katkirebitud ajalehti, ise oli ta ümbritsetud aga tervest kuhjast veel tervetest ajalehtedest. Järsku tundsin ma vänget uriinilehka. Vaatasin uuesti tema poole, et saada aru, mis on juhtunud, kui ta põrnitses mulle vastu ja küsis: „Mida kuradit sa vahid?!“ See oli küll kõige viimane asi, mida ma oleksin sellest pühast jumalakojast oodanud! Ja enne, kui ma sain sõnagi suust, lisas ta: „Tead mis? Sa oled kole!“ Kirik on paik, kuhu peab mahtuma igaüks, ka temasugune naine. Aga see oli juba liig mis liig. Kas mul polnud juba selletagi muresid küllalt, et üks kodutu võiks mind veel solvata? Olukord oli nii hull, et ma vaatasin üles Kristuse kujule ristil. Sel hetkel hakkasin ma sisimas enda üle naerma. Mida ma siis lootsin, kui ma tulin kirikusse ristatud käsi ja pea maas? Kas ma lootsin, et mind valatakse üle jumaliku valgusega, et ma näeksin ema Theresat minu juurde tulemas ja leegitseval kaarikul siit ära viimas?
Järsku läks kõik minu jaoks paika. Ma ei näinud isegi, millal see kodutu naine ära läks. Ma ei mäleta, millal ma ise kirikust lahkusin.
Eks ole nii, et mida kauem sa elad, seda rohkem sa läbi elad. Ajad on rasked ka praegu, aga nad lähevad paremaks. Ja kui sa arvad, et juhtub kõige hullem asi, mis juhtuda võib, leiad sa hiljem, et sedagi oli vaja, et su elus toimuks muutused paremuse suunas.
See oli minu jõulumüsteeriumi lugu. Minu tütar Maarika arvas aastaid hiljem, kui ma talle seda lugu rääkisin, et see kodutu naine võis olla ingel, kes oli mulle saadetud sõnumit tooma. Kui nii, siis tegutseb Jumal tõesti müstilisel viisil.
Viido Polikarpus
