Jõulud on enamiku südames juurdunud, nendega seonduvaid traditsioone mälestatakse positiivselt ja hoitakse au sees. Nõukogude ajal ei suudetud jõulukombeid välja rookida, katsuti aga viia üle aastavahetusele. Andrus Kivirähk ütleb oma intervjuus (Eesti Ekspress 14.11.): „Meil oli kirikuvõõras perekond. Kingitused saime ikka näärideks. Jõulud olid eelpüha: kuusk oli küll juba toas, aga mingeid tseremooniaid ei toimunud. Näärivana tuli 31. detsembril.“ Ta lisab: „ Boris Bernstein kirjutab oma mälestustes, et nõukogude riik polnud mingi ateistlik riik, vaid lihtsalt teine usund, mis võitles kristliku usundiga. Nõukogude võimu struktuur oli väga kiriklik, alates juba sellest, et surnud jumal lebas Punasel väljakul. Meilegi ehitati Karla katedraal.“
Näärivanaga kasvas ka Kivirähk üles selles usundis, mille kolmainsus on Marx-Engels-Lenin ja suurim prohvet Stalin. Oodati ju aastaid asjatult Marx-Engelsi ideoloogilise sohilapse Lenini ülestõusmist ja maailma vallutamist. Nüüd on temast saanud viimane reliikvia.
Hiljuti tõid Asko Künnap ja Andrus Kivirähk välja tänaseks juba tuhandeid müünud ja nii müügirekordeid purustanud lauamängu, milles on üheks punktide kogumise võimaluseks kirikute põletamine ja kloostrite rüüstamine. Selle kohta võtab sõna Varro Vooglaid (Delfi 17.11.) – väga paljude kommentaaridega. Küsitakse muuseas, kas see kehtib ka õigeusu sibulikupliga kirikute ja kloostrite kohta? Iseloomustatakse neid kui argpükse. Kui nad julgeksid teha mängu, kus hävitatakse sünagooge ja mošeesid, siis võetaks nende ees müts maha. Sünagoogide põletamine on veel leebe variant. Kui aga teha lauamäng, kus õhutatakse näiteks mošeesid põletama, siis vajaks autor eluaeg politsei kaitset.
Varem konkureerisid kirik ja Jumal Nõukogude usuga, mis pidi tooma inimesele maapealse paradiisi, mis sisaldas uue nõukogude inimese moraali ja normatiive. Jõuluvana oli väikekodanlik igand, aga näärivana tuli Venemaalt ja oli hea. Kooliõpetajad valvasid kirikute ustel, et lapsed jõulude ajal kirikusse ei läheks, kes läksid, neil alandati käitumishinnet, mõned visati koolist välja. Nüüd tuleb ka tubli ja suurepärase kirjaniku jutust esile tema pere sovetiaegne riigitruu taust.
Kivirähk näitab tihti imetlusväärset väljendusoskust ja huumorimeelt, aga kipub sellega liiale. Pole ka korralikku loogikat. Jumalat poleks nagu olemas, aga miks kritiseerida kirikut, et see segab inimestel Jumalaga vahetult suhelda? Peale selle on ta ajast maha jäänud. Tema mõttekaaslased Läänes kummarduvad juba avalikult maani islami ja koraani ees. Allah ja tema prohvet Muhamed on tõstetud hoopis kõrgemale tasemele – nende kriitika on lihtsalt lubamatu. Kirjanik Salman Rushdie mõõdukas kriitika on toonud talle fatwa, pühaliku surmaotsuse. Nii on ta pidanud elama aastaid politsei kaitse all. Surmaähvardus on tabanud ka neid, kes on seotud ühes Taani ajalehes avaldatud pilapiltidega Muhamedist. Katastroofi-filmis „2012“ laseb filmitegija Roland Emmerich hävida Rooma Peetri kirikul, Sixtuse kabelil, Kristuse kujul Rio de Janeiros, ka USA Valgel Majal, aga mitte ühelgi moslemite sümbolil – kas seal on pääsemine?
Ühel kommentaatoril meenub intervjuuga seoses vana nõukogudeaegne anekdoot:
„Peetakse ateismiteemalist loengut. Lektor on rahva üles kütnud ja möirgab: “Jumalat ei ole olemas!” Kõik karjuvad kooris järele: “Ei ole, ei ole!!” Lektor: “Näitame talle rusikat!”. “Näitame!!” Ainult üks mees istus käed süles. Teised küsisid, miks tema rusikat ei näita? Mees vastas, et kui Jumalat ei ole, kelle poole ma siis näitan ja kui ta on, aga te siis saate!“
Isegi ateistid ei saa mööda ristiusu osast meie kultuuri arengus, kuigi nad kogu aeg püüavad rõhutada ainult selle negatiivset mõju, aga meil pole ju teist ajalugu. Kas Kivirähk tahab kiviaega tagasi? Ei saa ju vahepealseid sajandeid kõrvale heita ega midagi ainult oletustele rajada. Võib ju ette kujutada palju hullemat stsenaariumi, eriti silmas pidades nende rahvaste saatust, kes vahepeal on hääbunud ja ajaloo näitelavalt kadunud.
Jõulud on kristlik traditsioon, aga ka rahvapärimustega seotud talvise pööripäeva tähistamine. Olid hädaohtlikud uue nõukogude inimese arendamisel, kus jõuluvana asendusaineks sai näärivana. Jumalat asendasid punanurga prohvetite ikoonid. Aga nagu minu lapsepõlve õigeusklikud naabrid paastu ajal katsid kinni nurgas ikooni, et Jumal ei näeks nende lihasöömist, nii räägivad paljud eestlased, et pidasid nõukogude ajal jõule, katsid aga jõululaupäeval aknad, vältimaks „õigeusklike“ piilumist. Viimastele oli tähtis oma vanemate traditsioonide hülgamisega kinnitada endale privileegid ja tuusikud. Taasvabanemine on kergendanud nendegi elu ja lubab samu traditsioone jälgida. Jääb ainult üle soovida kõigile häid jõulupühi, ka jõuluvanaks ümberriietatud näärivanaga!
Vello Helk
