Johannes Nukk on meile tuntud kui “Karu” (kuna saarlased nägid, et selg oli tal karune), aga ta on olnud ka “Valge Karu”, “Saare Priidu” ja lihtsalt Hannes. Sel aastal sai Los Angeleses Karu 100. aastaseks ning tema auks korraldati suurem juubelipidu 6. juunil, mis leidis aset LA Eesti Majas.
Karu on pärit Mustjalast, peres oli seitse last, tema kõige noorem. Kui ta sai 18aastaseks aastal 1944, mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke Eesti Diviisi, kus sai haavata kurikuulsas Opelni kotis. Hiljem oli ta Nürnbergi vahidiviisis, kus eestlased valvasid sakslaste kurjategijaid kohtuprotsessi ajal.
Sealt emigreerus Johannes Californiasse aastal 1949 ja töötas koos teiste eestlastega apelsinikorjajana, kuni mobiliseeriti uuesti sõjaväkke, seekord USA poolt, seal teenis ta Okinawa saarel militaarpolitseis (MP) Korea sõja ajal.
Kui Karu Jaapanist koju jõudis, sai temast graveerija, kõigepealt Lear Jet firmas, hiljem pikemat aega Panavisioni juures, kus ta tegeles peamiselt filmikaameratega. Karu abiellus Kariniga ja pere sai kaks last, Milvi ja Mardi. Karin kahjuks suri aastal 2009, aga viimastel aastatel on Karu eest hoolitsenud Kaie, kellega Karu abiellus aastal 2025.
Kui ta Anaheimis elas, üritasid eestlased ikka kokku saada ja “reisiti” (nüüd on see vaid kiirtee Santa Ana Freeway I-5 sõidu kaugusel) Los Angelesse. Ta on aktiivne osa olnud kogukonnast üle 70 aasta ja ega kaugused seda piirata ei saanud.
Karu on Eesti Maja juhatuses olnud pidevalt rohkem kui 30 aastat, ta on kiriku nõukogus, on olnud haruldaselt osav rahvatantsija, aga kõige rohkem on ta tuntud näitlejana. Läbi aastate on ta mänginud laval mitu-mitu korda, kõige silmapaistvam hetk, kui reisiti koos Astra Shore’iga Eestisse aastal 1989 ja mängiti “Džinnimängu”, isegi Tallinna Draamateatris. Karu on niivõrd osav näitleja, et õppis ka teiste osad pähe igaks juhuks, et kui teised unustasid teksti, oskas Karu ruttu improviseerida ja panna näitemäng tagasi joonele.
Eesti Maja pidu oli lõbus ning hoogne. Muusikaliseks pooleks kutsuti Eestist kohale Karl Madis, kes esines koos oma poja Carl-Philip Madisega ning avalauluks valis, “Sind tervitan, armas hällilaps.” Muidugi lauldi rahvalikke laule ja tantsupõrand oli rahvast täis, Karl Madis laulis ka oma hitte, eriti päevakohane oli kuulus, “Ma olen noor.” Teadustajad olid sel õhtul Karu tütretütar Helena Laan ja Karu väimees Mati Laan.
Esinemised tulid rahvatantsugrupilt “Gypsies”, milles tantsivad ka eestlased ning nad on mitmel korral tantsinud üldtantsupeol. Reet Rand luges ette teatripoolse tervituse (ja lavastati Karu noorust näitlejate Helena Seli, Leila McLaughlini ja Aivar Kokamägi poolt) ja juttu Karu noorpõlvest Saaremaal, hiljem Kaarel Tanner kes on koos Karuga esinenud mitmel korral koos laval, rääkis noorpõlvest Californias, kui korjati puude otsast tsitrust ja roniti puude otsas “nagu ahvid,” nagu Karu kunagi jutustas.
Karini vend Martin Mägi võttis sõna ja rääkis, kuidas Karuga korraldati topelt pulm (st Martin ja abikaasa Virve, Karin ja Karu) ning 50 aastat hiljem korraldati kuldpulmapidu Vihterpalu mõisas, Eestis. Ka see oli unustamatu üritus.
LA Eesti Maja esimees Andres Ruetman andis Karule üle Tagatoa Trahteri kuldkaardi, millega saab Kungla saalis tasuta jooke. Seda kaarti jagatakse välja väga harva, aga Karu on selle välja teeninud.
Üllatuseks lauldi koos lugu, mille hiidlane Armin Diener kirjutas Karust ja kaasa laulis Armin AI-abiga koos saatega. Loos on sõnad niivisi:
Sünnipäev täna siin on nii ehe,
kõik sõbrad on kohal — see tunne on vägev,
Eesti Majas täna kõlab sulle laul,
sada aastat täis—ja noorus ei kao!
Peolt lahkudes kiideti, et kokkusaamine oli sama suur kui vanasti Eesti Majas 40 ja 50 aastat tagasi.
Väärikas pidu väärikale mehele.
Edgar Kaskla
Politoloogia osakond
California State University, Long Beach
– ja Karu külaline
