Paljud mäletavad veel Apollo kosmoseprojekti mille raames – Apollo 11 – maanduti esimest korda Kuu pinnal aastal 1969. Üks olulisi eelastmeid selleks oli Apollo 8, mis startis 21. detsembril 1968, pardal kolm astronauti. Too lend oli ajalooline mitmes suhtes:
(a) esimest korda lahkus inimene Maa orbiidist;
(b) esimene kord nägi ta Maad eemalt tervikuna;
(c) esimest korda tiirles ta Maa asemel Kuu ümber (tehti 10 orbiiti enne tagasilendu);
(d) esimest korda nägi inimene oma silmaga Kuu tagakülge (esimese foto tegi Vene satelliit Luna 3 aastal 1959).
Oleme harjunud, et Kuu tõuseb Maakera horisondi tagant. Aga üks kuulsamaid Apollo 8 poolt tehtud fotosid näitab hoopis Maa tõusu Kuu horisondi tagant. Juurdelisatud fotol #1 näete Kuud, mille kohal ilutseb Maa. Kas võib veel olla suuremat kontrasti! Esiplaanil Kuu steriilne pind, taamal aga sügavsinise atmosfääri ja dünaamiliste pilveviirgudega Maa. See on ilusaim pilt, mis Maast on eales tehtud. Teda vaadates pole ime, et inimene, elades sarnasel planeedil, on ennast pidanud looduse kuningaks ja arvas minevikus koguni, et ta on universumi keskpunkt.
Ajaga on vaateväli laienenud, tänu kosmosetehnoloogia arengule, ehkki inimene ise pole Kuust kaugemale saanud.
Aastal 1997 startis kosmosesüstik Cassini, sihiga uurida Saturni, tema kuulsat rõngast ja mitmeid Saturni kuid. Teekond nõudis peagu seitse aastat ja alles 2004 jõudis Cassini kohale. Saturni kaugusest annab ettekujutuse, et Maale kõige lähemas punktis on ta meist ikkagi u. 800 miljonit miili eemal (1300 miljonit kilomeetrit). Kui saata Cassinile raadiosignaal, saabub vastus alles 2½ tundi hiljem, ehkki raadiolained levivad valguse kiirusega!
2004 algas Cassinil viljakas tegevus. Järgnevate aastate jooksul saatis ta lugematu arvu esmajärgulisi fotosid Saturnist endast, ta rõngast ja tema kuudest. Sellega jõudis teadaolevate Saturni kuude arv üle 60 ja oluliselt on selgitatud Saturni rõnga detaile. Erilise saavutusena maandus jaanuaris 2005 Cassinilt teele saadetud robotsõiduk Saturni suurima kuu Titani pinnal, kust ta saatis rea fotosid Titani maastikust, mida kuud ümbritseva pilvekatte tõttu pole väljaspoolt võimalik näha.
Hiljuti tehti tore eksperiment. Cassini kaamera pildistas Maad nagu ta 800 miljoni miili kauguselt paistab. See polnud nii lihtne kui arvata võiks, sest sealt vaadates asub Maa üsna Päikese ligidal, ainult 6º eemal. Tuli valida positsioon nii, et Saturn varjaks Päikese heleduse, mis muidu pimestaks kaamera. Tulemust näete fotol #2. Nimest “Earth” lähtuva joonekese otsa juures on valge punkt. Loodan, et see ajalehe reproduktsioonil on üldse näha. Pangem tähele, et see punktike hõlmab kogu inimkonda, kogu tema väärikust ja vääritust, kõiki ta keisreid ja kerjuseid, paavste ja paganaid! Ehk inglise keeles: “That’s all there is, man!” Kas pole kainestav mõte?
Kui kaugele maailmaruumi on inimese käsi juba ulatunud? Septembris 1977 läks teele Voyager 1. Tema ülesandeks oli uurida Päikesesüsteemi kaugeimaid piirkondi ja siis liikuda edasi süvaruumi. Kuna pole võimatu, et kord kauges tulevikus mõni Maaväline tsivilisatsioon kosmosesüstiku kinni püüab, siis kannab Voyager metallplaati, millele on graveeritud tõstetud käega inimese kujutis – rahusoovi sümbol. Lisati ka Päikesesüsteemi plaan, mis näitab milliselt planeedilt Voyager startis.
36 aastat on see sõiduk olnud teel. Jupiterist mööduti märtsis 1979, Saturnist novembris 1980 ja siis suundus Voyager 1 juba Päikesesüsteemi piiri suunas. Ametlikult ületas ta seda käesoleva aasta augustis, kuid ikka veel püsib raadioühendus baasjaamaga Maakeral, kus hiigelsuured suundantennid vastu võtavad nõrku signaale, mis on teel olnud 17 tundi! Hetkel, oktoobris 2013, asub Voyager 1 meist 11.7 biljoni miili kaugusel (18.8 biljonit kilomeetrit), ehk 126 korda Maa ja Päikese vahemaa, kaugenedes kiirusega 10.5 miili/sek. Need arvud käivad üle mõistuse.
Oleme nüüd inimese tühiseks punktiks teinud ja teda “ziljonite” miilide alla matnud. Siis aga meenub, et eks oli ju inimene see kes tänu oma teadmiste arengule ja võimetele need aparaadid välja mõtles, ehitas ja teele saatis. Jah, igapäevases elus siin Maa pinnal keedame endile selliseid suppe, et paha on vaadata. Nende vahel seisavad aga hiilgavad, fantaasiamaailma väärilised saavutused, mille üle võib igati uhke olla.
Kasutatud kirjandus:
• Ajakirjad “Sky and Telescope”, “Astronomy” ja “ScienceNews”.
• Interneti artiklid “Apollo 8”, “Cassini”, “Saturn” ja “Voyager”.
• “Väike Entsüklopeedia 2002”, Eesti Entsüklopeediakirjastus.
• Fotod NASA failidest.
Raul Pettai
